Laupäeval, 30. jaanuaril algas Salajõel kevadine suurveeaeg. Peitu pugeva jõe talvine vaikelu kestis tänavu täpselt kuu aega.
„Vana-aasta õhtul vett truubist enam läbi ei tulnud,“ osutas Salajõe ääres paikneva Juhani talu peremees Rein täna ennelõunal mõnekümne meetri kaugusel asuva teetruubi suunas. Praegu pahiseb truubist tumepruun vesi mööda looklevat sängi mere poole.
„Ei ole kõige suurem,“ hindas Rein tänavust suurvett ja meenutas, et mõned aastad tagasi, aprillis 2013, olid Niibi põllud teisel pool suurt teed puha vee all. „Poisid sõitsid paadiga,“ lausus vanahärra.
Salajõgio on oma nime saanud sellest, et ta voolab keskjooksul ligi poolteist kilomeetrit maa all. Maa alla kaob Salajõgi Linnamäelt Dirhami viivast teest paremal asuvas looklevas orus, mille sügavus küünib seitsme ja poole meetrini. Seal on 35 karstilehtrit, millest suurimad, Haudadeks kutsutavad, on kuni 50 m pikad ja 20 m laiad.
„Täna hommikuks oli vesi veelgi tõusnud,“ ütles oru kaldal asuva Aua talu noorperemees täna Lääne Elule. Mõnel aastal pressib suurvesi vastu maanteetammi, tänavu on neelujärv tunduvalt kaugemal. Tavaliselt kestab suurvesi kuni kuu aega.
Jõgi väljub maa alt suurvee aegu 600 meetrit viimastest neeldumislehtritest edelas Tiberna august, millest algavat ajutist jõelõiku kutsutakse ka Tiberna jõeks.
Salajõe maa-alune lõik on Läänemaa suurim karstiala. Maa-aluste vooluteede läbilaskevõime poolest (kuni 1,7 m3/s) on Salajõgi Eestis neljandal kohal.
Fotod: Urmas Lauri
