Ettevaatust, jalgrattur!

Jalgrattur peab enne "sebrale" minekut sadulast maha tulema ja veenduma, et autojuht märkas teda. MERILIN KAUSTEL-LEHEMETS

Haapsalu jalgratturid ei hooli endast ega teistest, vaid kihutavad, kus juhtub ja kuidas juhtub.

Uljaspead ei anna endale aru, et kokkupõrkel saab auto värv kriimustada, aga ratturi vigastused võivad olla ülirasked.

„Kallid lapsevanemad! Palun tuletage lastele meelde, et ei ole hea mõte jalgrattaga ülekäigurajast üle sõita. Eriti veel nii, et ei veenduta, kas autod peatuvad. Üks tüdruk tahtis täna mulle vägisi auto alla sõita. Tema õnneks oli sõidukiirus väga väike ja sain pidama. Oleks ta hetkekski peatunud enne rada, oleksime mõlemad ehmatusest ilma jäänud.”

Nii kirjutas 11. septembril Facebooki grupis Haapsalu & Läänemaa Uuemõisas elav Mari Vahter. Sissekandele järgnes pikk arutelu. Osa inimesi oli sellesarnast kogenud, aga teised viibutasid sõrme hoopis autojuhtide poole – ega lapsed ju taevast alla saja, kui autod sõidaksid aeglasemalt, siis ohtlikke olukordi ei tekikski. Kolmandad aga sedastasid, et liiklusseadus kehtib kõigile.

Haapsalu Facebooki grupis olid ühel korral varem teemaks kõnniteedel kihutavad jalgratturid, kes jalakäijaid ohustavad. Samasugused vaidlused käivad üle Eesti. Üldjuhul on vastasseis vankumatu – ühel pool jalgratturid, teisel autojuhid ja jalakäijad. Mõlemad pooled on veendunud, et viga pole mitte neis, vaid teistes – trots kasvab.
Lääne Elu küsis nõu Haapsalu politseijaoskonna patrullitalituse juhilt Tarmo Tomsonilt ja Risti konstaablijaoskonna piirkonnavanemalt Kiur Klippbergilt. Jalgratturid said uue liiklusseadusega õigusi juurde, nad võivad sõita kõnniteel ja jalgrattaga „sebrat” ületada. Tomsoni meelest on jalgratturid seadust lugenud valikuliselt. „Õiguste paragrahv loeti läbi, aga teine pool jäeti lugemata,” ütles Klippberg.

Kui inimene on jalakäija ja autojuhina eeskujulik liikleja, siis jalgratta sadulas rikub ta kõiki reegleid.

Jalgrattur kõnniteel

Liiklusseaduse järgi tohivad kõnniteel sõita ainult kuni 13aastast jalgratturit saatvad täiskasvanud. Täiskasvanu võib rattaga sõita kõnniteel ka siis, kui sõiduteel sõitmine on võimatu või ohtlik. „See tingimus on subjektiivne – kes kui hästi oskab põhjendada, miks tal sõiduteel ohtlik on,” selgitas Klippberg.

Haapsalus on tänavaid, kus on jalgratturil ohtlik, näiteks Posti tänav, kus on teeääred autosid täis pargitud. „Kui parkiva auto juht jalgratturit ei märka, võib rattur uksega pihta saada. Kui vastassuunast tuleb buss, ei mahu jalgrattur parkivast autost mööda. Kõnnitee äärekivi on kõrge, mis teeb kõrvale põikamise peaaegu võimatuks,” kirjeldas Klippberg.

Tomson lisas, et seaduses näpuga järge ajades on Posti tänaval kõnniteel sõitmine rikkumine. „Kui jalgrattur aga ei julge sõiduteel autode vahel sõita, siis sundida teda ei saa. Näiteks 80aastane proua jalgrattaga Posti tänaval või Tallinna maanteel autode vahel ei ole väga hea mõte,” tõi ta näite.

Haapsalus ollakse harjunud kõnniteel sõitma ka neil tänavail, kus on autosid vähe ja kõnniteed kitsukesed, nii et jalakäija ja rattur kõrvuti ära ei mahu. Sellisel juhul ei leidu jalgratturile seaduses enam õigustust ja rattur peab kõnnitee jalakäijaile jätma.
Klippberg tuletas jalgratturitele meelde, et kõnniteel tohib sõita vaid jalakäija kiirusel ning jalakäijat ei tohi ohustada ega takistada.

„Jalakäija kiirus on 5 kilomeetrit tunnis. Autojuhtidel on lihtne järele proovida – aeglane. Aga meie linnapildis peetakse kõnniteedel justkui jalgrattavõistlusi,” rääkis ta.

Ärge kihutage kõnniteel! See on ohtlik!

Kas kõnniteel peab kella andma?

„Kui jalgratturi ees on ema lapsevankriga, ta ei pääse neist ohutult mööda, enda lähenemisest kellaga aga märku ei anna ega palu, et ta saaks mööda sõita, siis peabki ta sõitma rahulikult ema ja lapsevankri taga,” sedastas Klippberg.

Kui jalgrattur soovib jalakäijast mööduda, tuleb sellest rattakellaga märku anda ja teha tuleb seda aegsasti, et jalakäija jõuaks kõrvale astuda. Kui rattur tilistab kella jalakäijast vaid meetri kaugusel, ehmatab see jalakäijat. Kui see segaduses ratturile hoopis ette astub, ongi õnnetus käes.

„Jalgrattale ei maksa panna pasunat. See võib küll stiilne ja lõbus olla, aga jalakäijat ehmatada,” märkis Klippberg.

Ta lisab, et jalakäija ja jalgratturi suhe algab teineteisest lugupidamisest. „Kui üks pool seda üles ei näita, on seda ka teiselt poolelt liiga palju oodata.”

Kuidas võib ületada „sebrat”?

Kõige suuremaks jalgratturite probleemiks peab Klippberg ülekäiguraja ületamist. See on kõige ohtlikum ja võib kaasa tuua kurvad tagajärjed. „Seadus ütleb, et eesõigus on jalgratturil ainult siis, kui ta on jalgratta pealt maha tulnud, ootab ülekäiguraja ees ja veendub, et autojuhid on tema manöövrist aru saanud, ning alles seejärel läheb ratast käekõrval lükates üle tee,” selgitas Klippberg.

Just selle reegli vastu eksitakse kõige rohkem – uuest liiklusseadusest on küll meelde jäänud jalgratturitele antud uus õigus rattaga üle „sebra” sõita, kuid mugavusest või hoolimatusest ei hoolita sellest.

„Kui jalgrattur tahab rattalt maha tulemata sõita ülekäigurajale, ei ole tal autode suhtes eesõigust ja ta peab autodele teed andma,” toonitas Klippberg.

Nii Tomson kui ka Klippberg ütlevad, et kui laste või täiskasvanute käest küsida, teavad nad kõike seda suurepäraselt, tänaval neid teadmisi paraku käiku ei lasta. Miks siis ometi?

Tomson möönis, et liikluskäitumine algab kodusest eeskujust: nii nagu lapsevanem ees teeb, kipuvad tegema ka lapsed.

„Kui vanemad ise ohutut liiklemist tähtsaks ei pea, võib politsei või kool rääkida, aga see ei mõju ikkagi,” nentis Tomson.

Klippberg lisas, et kui näete liikluses last, kes mõne liiklusreegli vastu eksib, tuleb minna ja lapsele öelda, mida ta valesti tegi, ja meelde tuletada, kuidas on õige. Nii tuleks teha ka reegleid rikkuva täiskasvanuga.

Liikluskäitumine ongi suhtumise küsimus. „See on puhtalt inimeste vaheline suhtlus, üksteisest lugupidamine. Seni, kuni meil seda ühiskonnas napib, ei saa eriti loota, et ka liikluses üksteise suhtes teistmoodi käituma hakatakse. Aga sellega võiks algust teha küll.”