Kuidas „jalad maas” tüdrukust, kes konna ei karda, sai kooliõpetaja

Kahepaiksete uurija Maris Markus töötab sellest sügisest Taebla gümnaasiumis õpetajana.

Kui Taebla gümnaasiumi direktor Jaanus Mägi kevadel kuulutas, et kool vajab loodusõpetuse ja bioloogia õpetajat, siis parandamatu optimistina ta küll lootis, et keegi kuskilt tuleb, aga ega sel lootusel suurt põhja all olnud. Maakooli õpetajaid lihtsalt ei tule, veel vähem tuleb maakooli noori õpetajaid. Taebla gümnaasiumis juhtus säherdune asi viimati seitse aastat tagasi, ja õpetajate keskmise vanuse kohta ütleb Mägi, et oi, nemad Taeblas on vanad: keskmine vanus nii üle viiekümne või midagi.

Lotovõidust ja vanusest

Mägi ütleb, et Maris Markus on lotovõit. Esiteks sellepärast, et Maris on noor. (See iseenesest on kahe otsaga asi nagu nii mõnigi muu asi Marise puhul: kui lapsed küsivad, ja küsinud on nad hea mitu korda, lapsed säherdust asja juba küsimata ei jäta, kui vana Maris on, siis ütleb Maris, et igivana, ja see teeb lastele palju nalja.)

Veel ütleb Maris, et kümmekond aastat projektipõhist spetsialistitööd oli natuke nagu tuule peal elada, kui olla noor ja meri on põlvini, siis võib, aga…

„Ahhaa!” katkestan Marise jutu. „Sa tundsid, et hakkad vanaks saama!”

„Natuke küll, jah,” ütleb Maris.

„Kui vana sa oled?” – „Kolmekümneseks sain!”

Mõlemal tuleb naer peale. Vanakssaamisel aga on tõetera sees. Kui läksin Lihulasse kooliõpetajaks, olin just kolmekümneseks saamas ja tundsin end kole vanana. Nii vanana, et võis juba kooliõpetajaks minna küll. Maris oli siis viiendas klassis ja selline, noh… jalad maa peal ja linavalge turris juuksetukaga südi tüdruk, kes ei kartnud konnasid ega midagi.

Taebla gümnaasiumis aga on 30aastane Maris pesamuna, ja pesamunana selles mõttes ta ennast ka tunneb, et kõik kangesti hoiavad. Varem olid Marisel küll sõbrad-tuttavad, aga suuremat hulka töökaaslasi ei ole kunagi olnud, suurt hulka noid, kes ümbritsevad sind iga päev. See ümbritsemine Marisele meeldib, isegi väga meeldib.

Teiseks, ütleb Jaanus Mägi, on Maris lotovõit sellepärast, et ta just Taebla kooli valis, sest valida oli tal mitme paiga ja kooli vahel, kui ta juba valima hakkas, ja ega ta oleks pruukinud hakata. Oleks võinud rahumeeli  konnasid edasi uurida. Sõbrad-tuttavad on Marise otsuse peale maale õpetajaks minna mitu korda küsinud, kas ta on ikka mõistuse juures, ja Maris on vastanud, et on ikka küll.

„Lõpuks tekkis juba trots, et lähen jah, ja saan hakkama kah,” ütleb Maris.

Pealegi oli ta ju „vanaks saamas” ja tahtis teha midagi, mis oleks täiesti teistmoodi.

Aga Taebla kooli valis ta justament sellepärast, mida ta ennist ütles pesamunaks olemise kohta: Taeblas tekkis säherdune tunne, et teda on tõesti vaja.

Marise esimene mälestus Taeblast on tegelikult see, et ta ei leidnud koolimaja üles. Silt oli küll, aga maja ise oli nii puude sisse ära peidetud, et seda üles leida oli tükk tegu. No ja teine mälestus ongi südamlik vastuvõtt. See tegi otsustamise lihtsaks.

„Andsime direktoriga käppa ja ta oli nii hooliv,” ütleb Maris direktori kohta.

„Ajasime juttu ja lõime käed,” ütleb direktor Marise kohta.

Marise kolmas mälestus (mõelda vaid, napp kuu aega ja nii mitu mälestust juba) Taeblast on see, et klass, kus ta õpetama pidi hakkama, oli „nii” suur. Tolles suures klassis ongi Maris nüüd kuu aega 4.–12. klassi lastele loodusõpetust ja bioloogiat õpetanud. Tal on 23 tundi nädalas, see on natuke rohkem kui täistöökoht.

Uurin, kuidas siis on.

„Oleneb päevast,” ütleb Maris.

Mõni päev on raske. Mõni päev on väga raske. Mõni päev on väga-väga raske. Mõni päev on jälle tore. Mõni päev on väga tore. Ja nii edasi. Ja nii palju lilli kui septembris 2015 pole Maris ealeski saanud.

Maris teab, et raske võib olla igal pool, asi ei ole koolis. Mõnikord ongi raske, peabki olema, ja see teeb tugevamaks. Targemaks ka. Esimest antud tundi Maris suurt ei mäleta.

„Küllap oli see nii hirmus, et ma olen selle ära unustanud,” ütleb Maris, nägu rõõmus peas.

Hirmus selles mõttes, et uus asi, Maris polnud ju kunagi varem klassi ees seisnud, ainult tudengeid õpetanud.

Direktori lotovõidu jutu peale ütleb Maris, et ta võib ka lotovõit olla, kui tarvis, igatahes annab ta endast parima.

Et maailmast aru saadaks

Otsus maale õpetajaks tulla ei olnud Marisel mingi uisapäisa otsus. Neil, kes Marist tunnevad, oleks väga raske ette kujutada, et Maris teeks midagi uisapäisa. Tema mõtleb ja analüüsib, kaalub ja mõõdab ja alles siis otsustab. Seda püüab ta õpetada ka koolilastele: et saadaks põhimõtetest aru ja osataks asju seostada. Et lapsed mõistaksid, et see, mida koolis õpetatakse, ei ole mingi muinasjutumaailm, vaid too maailm, mis ongi iga päev nende ümber. Tollest maailmast arusaamist tahabki Maris õpetada. Kui tema on parasjagu klassi ees, siis on see ju tema töö. Kes siis õpetab, kui tema ei õpeta!

Selles mõttes on Maris natuke maailmaparandaja kah. Et läheb ja teeb, jalad ikka ilusti maas, maailma korda. Et kui koolides on vähe noori õpetajaid, siis ta ei hurjuta teisi, vaid läheb ja on ise, sest kes siis läheb, kui tema ei lähe…

Muide, ühte on auväärt direktor Mägi veel tähele pannud, nii nagu minagi: toda jalad maas olekut nimelt.

„Tõsine, asjaline ja teadja,” on Mägi ütelnud. Eks see kõik ole õpetajaametis tähtis.

Maris ise ütleb, et pigem ongi ta õpetaja- kui teadlasetüüp, aga ta natuke teab, kuidas teaduses asjad käivad, ja sellest võib õpetajatöös abi olla.

„Kõik, mis ma tean, selle ma panen välja, ja aitan nii palju, kui saan,” ütleb Maris.

Maris arvab, et ta peaks õpetajaks kõlbama küll: ta on rõõmus ja leplik, kuigi kuskilt maalt läheb piir, ja vastutulelik kah. Üks, mida võiks olla rohkem, on teadmised selle kohta, kuidas lapsi kohelda, selles mõttes, et pedagoogilisi nippe.

Seni pole neid eriti vaja läinud, sest seni on Maris tegelnud lastest lihtsakoelisemate elukate, konnade ja roomajatega. Konnade ja roomajate puhul pole pedagoogikast lugu, aga laste puhul on, nii et pedagoogikat, arvab Maris, tuleb juurde tudeerida.

Tegelikult ei saa Marisest rääkides alustada sellest, et juba plikast peast tahtis ta koolmeistriks saada. Kui ta väike oli, siis õpetajat mängis ta küll, aga kas seda ei tee mitte kõik väikesed tüdrukud…

Juba natuke suuremana hakkas Maris uurima konni, sest konnad  on „lihtsalt nii väikesed, armsad ja abitud” loomakesed. Lihulas oli ökoloogiaklass ja Matsalu märgala ja sinna tüdruk kevaditi kaduski, võitis kõrede uurimise eest rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil pronksmedali, läks Tartu ülikooli ökoloogia ja biodiversiteedi ehk ökoloogilise mitmekesisuse kaitse peale, spetsialiseerus kahepaiksetele, kirjutas kahepaiksete elupaikadest bakalaureuse- ja mudakonnast magistritöö.

Küsimusele, miks cum laude ülikooli lõpetanud tüdruk otse doktorisse ei läinud, on Maris pidanud korduvalt vastama ja vastanud on ta ikka nii: „Ma ei ütle, et ma ei lähe. Ma veel ei lähe!”

Marisel on nimelt säherdune arusaam, et üks õige doktor peaks ikka enne väheke elu kah nägema, ja kool peaks olema elu nägemiseks igati paslik paik.

Nii et üks põhjus, miks Maris Tartu sinnapaika jättis, Taeblas pisikese korteri üüris ja koolis nüüd lapsi õpetab, on elukogemus, mida ta saada loodab, ja küllap ka saab.

Konnad ja sisalikud

Teine asi on see, et tasapisi osutusid Marise uurimisobjektid evolutsioonitrepil ühe kõrgemal olevaks. Konnadele lisandus kivisisalik, ja too on juba sootuks teine tera, nagu Maris ütleb: kui kivisisaliku sabas ümber puu joosta, siis võib kivisisalik otsa ümber pöörata ja uurija jalgade vahelt läbigi põigata. Kivisisalik on tükk maad terasem ja keerulisem tegelane kui kõre või mudakonn.

Nii et vahest polegi see kuigi kentsakas, et Maris linnud vahele jättis ning kahepaiksed ja roomajad hopsti kohe laste vastu vahetas, sest lapsed on väga terased tegelased ja väga keerulised kah.

Üks tagamõte on tegelikult veel, sest nagu öeldud, ei tee Maris midagi uisapäisa. Kahepaiksed ja roomajad ju talviti tuduvad, ja siis ongi aega vahepeal lapsi õpetada.

Konni aga näitas Maris lastele kohe, kui oli, jalad maas, Taeblas õpetajana tööle hakanud. Matkaraja peal olid konnad, eks need nabiti kohe kinni, et uurida, kes ja mis. Tüdrukud ei tihanud väga lähedale tulla, aga otse kiljuma kah keegi ei hakanud.

Tere, õpetaja!

Seda, kuidas on väike kogukond õpetaja vastu võtnud, ei oska Maris veel ütelda. Ta ei tea veel, et maal öeldakse õpetajale tere asemel „Tere, õpetaja”, ja arvatakse, et õpetaja on säherdune püha tegelane, kes magab pintsaku ja lipsuga, mitte lihast ja luust.

„Ega ma ole siin suurt ringi käinud, ega mind keegi näe. Ma olen nagu viirastus,” ütleb Maris.

Hommikul läheb ta kooli ja pärast kooli koju tunde ette valmistama. Marise päev algab kell seitse hommikul ja lõpeb öösel kell kolm. Imestan, et nii hilja siis. Kas tõesti võtab tundide ettevalmistamine nii kaua aega?!

„Võtab küll,” ütleb Maris.

Ta poleks ise kah uskunud.

Aga noh, ega see asi nüüd nii hull ole. Alguse asi ja… Seda ta teab, kus Taeblas pood asub. No ja mõnikord saab juba kesköö paiku magama.

Laiskust Maris ei salli, ta ei saa aru, miks laps ei õpi, kui talle on antud võimalus õppida, ja tema meelest peab õpetaja olema range. Marisel endal olid Lihulas mõned ranged õpetajad ja mõned mitte nii väga ranged, aga just neid esimesi meenutab ta suure tänutundega.

Lõpuks küsin Marise käest, kas võib juhtuda nii, et ta jääb nüüd elu lõpuni kooliõpetajaks.

„Kõik võib olla,” ütleb Maris. Et sellega on nii nagu ühe õpilase hiljutise küsimusega, kas Eestist võib leida uusi liike. Võib küll. Kõik on täiesti võimalik.                       

Maris Markus

sünd 1985

2004 Lihula gümnaasium

2010 Tartu ülikool cum laude, ökoloogia ja biodiversiteedi eriala, magistritöö „Hariliku mudakonna (Pelobates fuscus) elupaiganõuded Eestis”, juhendaja Riinu Rannap

2010–2011 Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituut, spetsialist

2009–2015 projektipõhine spetsialistitöö

2015–Taebla gümnaasium, bioloogia ja loodusõpetuse õpetaja