Andres Ammas. ARHIIV
Kui peaminister poolteist aastat tagasi esimest korda riigikogult volitusi soovis, ütles ta, et Eestil pole vaja suurt narratiivi. Peaministrit hakati selle lause pärast narrima ja riigikogu valimisteks haudusid tema kampaania nõustajad välja idee Eestist kui uuest Põhjamaast. Seda ideed tutvustas peaminister riigieelarve eelnõu üle andes.
Eelarve nüansse me veel ei tunne, ent üks on selge: suurt narratiivi, lubatud suurt pilti, suurt plaani me siit ei leia. See on tiksumise eelarve, mille teostamise järel võib noor valitsusjuht vanainimeselikult ohata: jälle üks aastakene surma poole, jälle üks aasta võimul püsitud.
Kuidas väljendub eelarves meie riigi iseolemise mõte? Miks me otsustame just nii ja mitte teisiti? Mis on eesmärk? Peaministri tänane ettekanne veenvaid vastuseid ei andnud. Ajakirjanik Anvar Samost kirjutas kolm päeva tagasi ajalehes Lääne Elu tabavalt: „Otsustusjulguse puudumine on meie viimaste aastate vindumise põhjus. Põlvkonna vahetusega poliitikasse ja võimule tulnud mehed ja naised ootasid, et saavad hakkama martlaarilikke ja siimkallaslikke riske ja vastutust võtmata. Aga tegelikkus on teine.”
Kui omal söakust ja ideid puudu ning ekspertide või, hoidku jumal, opositsiooni mõtete kasutamine käib au pihta, siis võib ju maha kirjutada Põhjamaalt 80 km kaugusel, kus peaminister tahab oma riiki tupikust välja viia ja teab, mida tahab. Meie valitsus näikse uskuvat, et head asjad juhtuvad iseenesest ja et majanduskasv pöörab tõusule ka siis, kui lihtsalt soovitut tegelikkuse pähe uskuda. Küllap seepärast polegi eelarve eelnõus õieti ühtegi mõtet, mis parandaks Eesti majanduskeskkonda ja selle kasvule suunaks. Millele toetudes üldse loodetakse tulevaks aastaks sellist majanduskasvu, nagu on prognoositud? Eksporditulu on kahanev ja lähemate naabrite majandusseis ei anna tegelikult põhjust optimismiks. Valitsus tunnistab, et eelarve on väikeses defitsiidis. Vaatamata sellele, et raha on ju kokku kraabitud kõikjalt, kuhu küüned aga taha jäid. Riigilõivude ja trahvide tõstmine üle mõistliku piiri, kütuseaktsiisi tõstmine, majutusasutuste käibemaksu tõstmine, koolituskulu mahaarvamise piiramine, tulumaksu mahaarvatava ülempiiri vähendamine – kõik see kahandab meie ettevõtete konkurentsivõimet, mitte ei suurenda. Paranema pidavat madalapalgaliste toimetulek. Kust otsast? Järjekindel ja arutu tarbimismaksude tõus koormab eelkõige just madalapalgalisi ja vastupidist väita on minu meelest lausa silmakirjalik.
Vabaerakond on teinud ettepaneku tõsta tulumaksuvaba miinimumi nii, et seda ka tunda oleks, 400 euroni, ja selle katteks omakorda üksikisiku tulumaksu määra. Suvise kirgastumise hetkedel toetasid seda mõtet ka sotsiaaldemokraadid. Tuletan meelde, et Eestis saavad pooled palgasaajad kätte 600 eurot kuus või vähem. Palgavaesust saaks otsustavalt leevendada, kui vaid soovitaks. Minister Jevgeni Ossinovski ütles mõni päev tagasi õigesti, et töötuskindlustusmaks on varjatud tulumaks. Isegi üle ääre ajavasse töötukassasse pumbatakse aga raha edasi, tööandjatest ekspertide soovitusi kuulamata. Valitsus teab ju ise, mida teeb, nagu Smuuli polkovniku lesk, kes kuulutas: arstid ei tea midagi! Kui IRL julgeks suurele vennale otse öelda, et ärme hoiame kinni dogmast, et tulumaksumäära ei saa tõsta, siis poleks vajagi keerulist madalapalgaliste maksutagastuse süsteemi, mis tõenäoliselt toob endaga kaasa kõigepealt pettusi ja siis üleüldist pettumust.
Valitsus on rõhutanud selle eelarve puhul ka ääremaastumise pidurdamist. Tegelikult pole maapiirkondade tühjaksvalgumise peatamiseks eelarve eelnõus ei tegevuskava ega raha. Enne valimisi lubasid kõik praegused valitsusparteid väiketalusid toetada. Kus väljendub see toetus eelarves? Kaks praegust valitsusparteid lubas maksta riigieelarvest täies lubatud mahus üleminekutoetust Eesti põllumajandusele. Võimaliku 20 miljoni asemel on eelarvesse kavandatud kordi vähem. Enamik erakondi lubas valimiste eel tõsta maaelu arengukava Eesti-poolse kaasrahastamise määra 15-lt 25-ni. Sedagi pole juhtunud.
Siit on paslik minna kohalike omavalitsuste teemale. Nagu refrään laulus kordub igal aastal omavalitsusliitude tõdemus, et taotlusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja kohalike teede hoiuks eraldatavate vahendite mahu suurendamiseks pole eelarves arvestatud. Eks ole seegi regionaalpoliitika Eesti moodi.
On iseenesest sümpaatne, et valitsus püüab koondamistega valitsemiskulu kokku hoida, kas aga seda peab tegema just Brüsselilt õpitud kvoodisüsteemiga, on pisut küsitav. Ehk saanuks vähe sisulisemalt.
Muidugi on eelarve projektis ka seda, millele opositsioon alla kirjutab, aga sellel ma pikemalt ei peatu, sest koalitsiooni enesekiitust tuleb kõigist torudest juba praegu ja eks see pane meil kõrvad huugama nagunii varsti kõigil. Nagu ütleb Eesti vanasõna: iga setu kiidab oma potti. Vaevalt et eelarvepoliitika ja eelarve vaidluste käigus suuri muudatusi üldse sünnib. Koalitsiooni käitumismustrit oleme tänavu juunikuus juba kogenud. Ja kui meedias on seda eelarvet nimetatud usalduseelarveks, siis julgen tagasihoidlikult tähendada, et teerull ei ole usalduse kasvatamiseks kõige parem vahend. Võib-olla annab valitsuskoalitsioon armulikult mõnes asjas järele. Ajakirjanik Peep Pahvi tsiteerides: kui taotleja ennast piisavalt alandab ja kutsika kombel niutsub, nõnda saab ehk rahvusringhääling siiski olümpiat näidata. Ja nn katuseraha abil võib-olla jäävad ellu ka „Puutepunkt” ja „Horisont”, aga see kõik on juba rohkem kosmeetika.
Kõne riigikogus 29. septembril 2015