Puise vabatahtlik merepäästja ja kohaliku päästeüksuse juht Joel Tammet ja tema abikaasa Kaire Tammet viisid eelmisel reedel Ridala põhikooli 3.–4. klassi lapsed mereõppusele Kesselaiule.
„See on jätk möödunudaastasele õppusele, mis oli tehtud sadamas,” rääkis purjetajate perest pärit Joel, kes on aegade algusest saadik merega kokku kasvanud.
Merepäästeõppus kestis kogu päeva ning algas rivistuse ja viieks lugemisega Puise sadamas. Edasi sõidutas Tammet merepäästekaatriga lapsed reidil ootavale piirivalvelaevale, sest Puise sadamasse nii suur alus sisse ei mahu.
Kahekümnepealine laste punt pidi nüüd neljaks jaotatult oma rühmal tihedalt silma peal hoidma ja laevas ka kaarditööd tegema. „Merel ei ole nalja, on hea, kui ei ole üksi, üksteisel peab silma peal hoidma” tegi Tammet neile selgeks. Kilgete ja hõisete saatel viidi päästevestidega lapsed merele.
Esimesed võileivad, küpsised ja pirukad kadusid piirivalvelaevas moonakotist kohe sõidu alguses. Sõit Kesselaiule võttis aega 40 minutit, meri oli üsna rahulik, kuid tuul hammustas päikese leebusele vaatamata ning selle ajaga turnisid väikesed inimesed läbi kõikvõimalikud kohad laeval, muidugi õpetajate valvsa silma all. Kõigisse kohtadesse ei olnud pääsu ka, piirivalvemeeskonnale on laev nädal aega koduks.
Muhu külje all asuva Eesti kõige kõrgema laiu juures nägid lapsed päästeoperatsiooni, kus päästeti üle parda kukkunud mees. Merepäästjad tõmbasid ta oma pisikesse kummipaati. Enne seda harjutasid lapsed uppujale päästerõnga viskamist.
„Katsu visata nii, et ei viska pihta, sest kui päris uppunud veel ei ole ja päästerõngaga vastu pead saab, upub kindlasti,” õpetas Joel, kes ise vees ulpides uppujat mängis. Mõnel lapsel läks vise päris hästi ja ulatus ilusti hädalise käeulatusse.
Vee temperatuur oli 10 kraadi, sellel temperatuuril vees kaua vastu ei pea – 15 minutit kuni pool tundi. Nii külmas vees tekib tugev alajahtumine, kehatemperatuur langeb 35 kraadile ning lõpuks teadvus kaob. Lastel käib see veel kiiremini. Vette kukkudes tuleb end kägarasse keerata, siis ei pääse külm nii kergesti ligi. Merepäästjail on aga päästekostüümid, mis hoiavad kehatemperatuuri normis. Uppuja päästmine on keeruline asi, sest uppuja proovib kõigest võimalikust, ka teda päästma tulnud abilisest kinni haarata ja teda vee alla suruda. Päästjad õpetasid lastele, et kui minna uppujat päästma, tuleb talle ulatada kinnihaaramiseks esmalt mingi asi: päästerõngas, päästevest, kas või tühi veepudel.
Elav demonstratsioon näitas, kuidas hakkas uppuja päästjast kinni krabama, ning päästja omakorda üritas ta haardest vabaneda, et nad mõlemad ära ei upuks. Hädalist tuleb keerata nõnda, et ta oleks seljaga päästja poole, ja alles siis toetada teda pinnal hoidmiseks. „Kui inimene tunneb, et teda vee peal hoitakse, jääb ta tavaliselt juba rahulikumaks,” rääkis Joel.
Kesselaiule – tuntud ka Kessulaiuna – minek oli taas väiksemate paatidega, ka piirivalve kummipaat kogus end lapsi täis. Loksuv sadamasild ja kitsas sillakäik sai tunda värisevaid jalgu ja kuivale maale jõudmise kergendust. Ranna ääres asjatasid kohalik mees ja suvine kohalik mingite masinavärkide kallal. Traktor ootas oma suurhetke, milleks sai hiljem ujuvsauna merre lükkamine.
Lapsed tegid kadakate vahel ametliku pikniku. Hommikune lastevaheline loetelu kõigist kaasavõetud pirukaist ja võileibadest vähenes tuntavalt. Väljasõidud tõstavad märgatavalt laste isu. Kesselaiul õppisid lapsed sõlmi tegema. Kõige rohkem rõõmu tegid nöörist ehk merekeeli otstest käerauad. Joel rääkis, et nimetus „ots” sai alguse sellest, et kui kapten ütleb „anna mulle ots”, ei mõtle ta mitte kogu nööri, vaid ikka ühte otsa.
Pärast meditsiinikoolitust ja teatevõistlust viskeliinidega viis nõukogude ajast pärit veoauto lapsed külla Kesselaiu kohalikule perele Urmas ja Elsa Vatterile. 1992. aastast laiul elav abielupaar kasvatab veiseid. Elektrit annab neile katusel laiuv päikesepaneel ja kui päevavalgust ei piisa, pannakse käima elektrigeneraator.
Elsa Vatter rääkis, et temal laiul igav ei ole, õhtul mängib telekas. Alles mõned aastad tagasi elasid nad elektrita, kasutasid petrooleumilampi ja vahel vanast ajast pärit diisliga elektrigeneraatorit. Riik kinkis neile paar aastat tagasi lumesaani, et talvel üle merejää Muhus või mandril poes käia, aga talve pole olnud ja saan seisab. Talvel käivad nad poes kord kuus, aga suvel tihemini. Elsa jagas lastele suurest kotist komme ja üks poistest proovis kukega sõbruneda.
Mandrile tagasi sõiduks oli tuul tõusnud ja lained suureks kasvanud, kõik osalised merest ja elust merel teadlikumaks ja targemaks saanud. Vabast tahtest ja missioonitundest sündinud algatus Tammetite poolt kinkis koolijütsidele põneva päeva ja teadmisi, mis võivad päästa elusid.
Fotod: Kaia Ansip
Uhke värk, noortel inimestel juures teadmised ja veel millised emotsioonid! Jõudu tegijatele!