Aidi Vallik: Suuri surnuid ei kamanda keegi

"… et me suuri surnuid ei kamanda keegi" (Betti Alver)

Surematud klassikud on nüüd poliitikavankri ette rakendatud — õigemini öelda esialgu vaid üks. Anton Hansen Tammsaare on uhkelt tituleeritud sotsiaaldemokraadiks aastast 1878, etskae. Seesama Anton Hansen Tammsaare, kes oma eluajal kategooriliselt keeldus end sidumast mis tahes erakonna ja mis tahes poliitiliste mängudega — isegi sedavõrd, et keeldus presidendi käest ordenit vastu võtmast, nähes selles sümboolset akti.

Küllap praegu keeraks meie armastatud rahvakirjanik hauas ennast ringi, kui teaks, et on täiesti vastupidiselt oma eluaja veendumustele nüüd seatud sotside valimiskampaania juhtvankri ette. Surnud paraku ei saa sellise asja eest ennast kaitsta, olgu või surematu klassik. Ja just seda enam näotu, pieteeditu ja austusetu niisugune temp tema suhtes on.

Hoidku taevas suuri kirjanikke ja kultuuritegelasi ka pärast surma, sest oma mõjujõu postuumset ärakasutamist, oma sõnumi moonutamist on meie vägevad osanud juba eluajal karta. "Üht lootust ma vajan,/ olen alati vajand — /et iial ei alga julm lobisev sajand,/ et iial ei alga must marduse aasta,/ et surutud südant leinad ei laasta,/ et ka painatud elu ei paadu, ei pleegi,/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi.” Mäletate? Betti Alver. Ajal, mil Nõukogude võim tegi kommunistliku prohveti igast surnud kirjanikust, kes vähegi talupoegade ja tööliste raskest elust oli kirjutanud.

Väga õpetlik on lugeda meie nõukaajaks juba surnud klassikute tolle ajastu kordustrükkide eessõnu. Neist muudkui selgub, kui teadlikud oldi maailmarevolutsioonist, sotsialistlikust maailmakorrast ja kommunistlikust ideaalist, mille eest kadunud kirjanik oma sulega võidelnud. Oskar Luts näiteks. Ja muidugi Tammsaare, kes ka üsna sobival ajal, enne punaste riigipööret, oma kirjutuslaua taga kustus. Ja oli neid teisigi, keda ära kasutada andis.

Selles kultuuriloolises tähendusväljas omandab Sotsiaaldemokraatliku erakonna praegune temp Tammsaarega täiesti kummastavaid mõõtmeid. Ühest küljest inimlikult ma saan aru, et jah, see oli fopaa, ajendatud ehk lihtsalt rumalusest ja viitsimatusest end Tammsaare poliitiliste tõekspidamistega tegelikkuses kurssi viia.

Erakonna liidrite seletused Tammsaare vasakpoolsuse kohta ei ole veenvad. Vasakpoolsus ei ole seesama mis sotsiaaldemokraat aastast 1878, eriti kui Tammsaare pole end kunagi ise ka vasakpoolsena määratlenud. Pealegi (sellest on kirjutatud artikleid palju targemate poolt kui mina) ongi suurem osa kirjanikke mingis mõttes rohkem või vähem vasakpoolsete vaadetega. Sa ei saa olla kirjanik, kui sa ei keskendu inimesele, kui sa ei tunne ega armasta inimest või ei huvitu temast! Aega defineeritakse inimese kaudu, ja inimese vormib selliseks, nagu ta on, tema aeg ja olme. Kirjanik ei saa ühte kujutada teiseta.

Kui huvi inimese ja tema keskkonna vastu on olemuselt vasakpoolne, siis jah — sellest seisukohast võttes on kõik kirjanikud vasakpoolsed, hakka või kirjanduse bibliograafilisest leksikonist järjest nimesid võtma. Kuid vaid väike osa neist on tegelikult ise defineerinud end sotsialistidena. Kui sotsiaaldemokraadid omale käilakuju soovivad, siis miks mitte Johannes Vares-Barbarus? Johannes Semper? August Alle?

Küllap võib aimata, miks mitte.

Aga teiste puhul pole lihtsalt aus omistada neile poliitilisi veendumusi, mida neil tegelikult ei olnud, või mis pärast noorusiga muutusid. Jah, eks Vilde ja noor Tuglas tegid 1905. aasta revolutsiooni paiku tõesti vahepeal natuke pulli, aga kas nad sellepärast end kohe sotsiaaldemokraatidena määratlesid, see on hoopis iseasi. Ja Tammsaare tituleerimine plakatil sotsiaaldemokraadiks on otsene ja vägivaldne vale.

Nõnda, jah — see lugu sotsiaaldemokraat Tammsaarega on totter, asjatundmatu ja lugupidamatu fopaa. Teisalt: mis selleni viis? Kuidas selle kampaania idee üldse heaks kiideti? Selle taga on ju kollektiivsed otsused. Terve grupi mentaalsus. Ja see on see, mis teeb mind nüüd sotsiaaldemokraatide suhtes ettevaatlikumaks, kui ma varem olin.

Aidi Vallik

kirjanik