Kes selle tamme istutas: pehmed pajutibud

Kõik vanad aiapidajad teavad, et veesoone peal mitte miski ei kasva. Ja ma võin kinnitada, et see on peaaegu tõsi. Valdaval enamikul puudel ja põõsastel kipub veesoone peal kasvades kasv ja areng kängu jääma ja kui aednikul kunagi kümne aasta pärast kannatus lõpeb ning ta selle äbariku lõpuks välja kaevab ja uude kohta istutab, hakkab see kasvama nagu mühin, ilma ühegi probleemita. Kas mitte kõik vanemad aiapidajad pole seda fenomeni kogenud?

Muidugi on omaette vaidlusteema, mis asjad need veesooned õieti on, sest geoloogid, maastikukujundajad ja mullateadlased nende olemasolu enamasti ei tunnista. Ja ega olegi tegemist mingite maa-aluste ojade või otseste karstinähtustega. Kui püüda kogemuslikult defineerida, siis veesoone koht on pinnases niisugune koht, kus pinnavesi on tavapärasest tasemest kõrgemal, nii et suurt istutusauku kaevates võib sinna hakata kas kohe või mõne tunni pärast ei tea kust tasapisi vett sisse kogunema. Samuti jooksevad niisugused alad maa sees justkui joontena, mille kulgemise suunda ja ristumiskohti on võimalik pajupõõsast või remmelgast lõigatud „nõiavitstega” tuvastada. Tegelikult on üllatav, kui paljude käes vitsad liiguvad, nii et peaaegu igaüks saa