Ärgu nüüd teiste alade esindajad tundku endid üleliia puudutatuna, aga Läänemaal oli lõppev spordiaasta epeevehkleja Nelli Differti nägu.
Käsi südamele: kes ei tahaks siis oma unistustes olümpia-Differti moodi medali pärast heidelda ja publiku poolehoidu nautida. Olümpiamedal on iga päris sportlase ülim eesmärk ja sellisele tasemele jõudmine pälvib rahva austuse.
Algas kõik heitlusest Pariisi mängude pääsme nimel, see asi sai kevadeks klaariks. Differti ja tema treeneri Helen Nelis-Naukase ettevalmistus olümpiaturniiriks hakkas tuure koguma. Kuigi 27. juuli hommikul ei kuulunud meie olümpiadebütant spetside prognoosides peamiste medalisoosikute hulka, siis päeva kuludes tema aktsiad aina tõusid. Turniirieelne treeningute peenhäälestus oli Differti enesekindlust suuresti paisutanud, tema medaliusku võis juba paar nädalat varem selgesti aimata.
Üks trennipäev jäi küll vahele, sest enne ärasõitu käidi juuksuri ja kosmeetiku juurest läbi. Naised jäävad ka medalijahile minnes eelkõige ikka naisteks. Kõik see tasus ennast aga kuhjaga ära, sest suursuguses Grand Palais’s publiku silme ette astudes jälgisid neid lugematud silmapaarid nii palees kui ka teleekraanidel üle maailma.
Sellest päevast on nüüd jäänud hinge magusvalus mälestus, kus Differti etteaste vallutas jäägitult poolehoidjate meeled ja kus tal jäi medalist puudu üks torge. „Kurb, aga pidulik,” võiks juhtumi nukra muigega kokku võtta.
Läinud pühapäeva õhtul kordus kõik aga uuesti. Alexela kontserdimajas toimunud Eesti aasta sportlaste austamisgalal jagati välja kuldsed Kristjanid. Differt ja Nelis-Naukas olid nominendid vastavalt naissportlaste ja treenerite arvestuses. Mõlemal olid jällegi juuksuri ja kosmeetiku juurest läbi käinud, aga taas jäi mõlemal autasust grammike puudu. Kurb, aga pidulik.
Pilkupüüdvas roosakaspunases õhtukleidis Differt mõjus enne galat Kanal 2-le intervjuud andes ehtsa Hollywoodi staarina punasel vaibal. „27. juuli oli päev, mille nimel elasin ja hingasin kogu see aasta,” ütles ta usutlejale väärika tasakaalukusega. Vehklemistšempioni intelligentset olekut ja mõtteselgeid analüüse oleme pidevalt nautida saanud.
Paraku ei jagata parima naissportlase tiitlit välja ainuüksi neid omadusi ja filmitähe välimust arvestades ja õhtu lõppedes pidid nii Differt kui ka tema treener taas kogema teravat pistet hinges, et Pariisis puudu jäänud saatuslik torge kandus edasi ka Tallinna kontserdimajja. Võime pikalt heietada spordi ülevusest, kus võlu ja valu käivad käsikäes, kuid keda see lõpuni lohutab.
Differt läks hiljuti taas Läänemaa haiglasse füsioterapeudina tööle. Samas jätkab ta ka vehklemisega. Saanuks aga otsustav torge Pariisis tehtud, siis oleks tema majanduslik seis praegu tüki maad parem. Mõttemängu arendades võiks aga küsida, et kas ta medalivõidu puhul olekski üldse vehklemisega jätkanud.
Tema jätkamine on aga kindlasti vägevaks innustuseks neile tüdrukutirtsudele ja poisinaasklitele, kes kõrvu täiskasvanutega suurisilmi Pariisi mänge jälgisid. Differt ise mäletab siiani, kuidas ta kümneaastasena hingevärinal teleri ees istudes mõne maarjamaalase võidu puhul vaimustus rahvushümnist ja masti tõusvast Eesti lipust. Tšempionide tee algab ikka kodust ja lapsepõlvest.
Alexela galaõhtul läks eriti hinge Eestimaa aasta spordihinge laureaadi väljakuulutamine. Lavale kutsuti Adavere jääplatside aidamees Väino Treiman, kes on aastakümneid Eesti kiiruisutamise tulukest koldes hõõgvele puhunud. Lisaks mitmele toetajale tänas Treiman eriti oma abikaasat, kes elavat üle ka selle, kui mees öösiti jäärajale hiilib, et seda siluda.
Läänemaa aidamehed on ju samuti päevast päeva ja aastakümnete kaupa kohalike noorte ning eakamategi sportlaste võimete arendamisega ametis. Iga spordiinimese saavutuse taga on tegelikult asjasse jäägitult pühendunud treeneri või juhendaja töö. Ühel heal päeval võib siis lüüa särama ka Nelli Differti sugune sporditäht, aga kaalult väiksemadki saavutused on kiiduväärt.
Läänemaa spordihinged on lisaks Nelis-Naukasele kindlasti ka Vello Kuhi, Mati Seppi, Jaanus Getreu, Kaja Ladva, Marina Vallik, Aile Seppi, Aap Uspenski, Tiit Seiton, Vaiko Vooremaa, Heikki Sool, Ulrika Tülp, Meelis Nukki, Erkki Lass, ja kindlasti on neid veelgi.
Kogukonda hästi siduvad on aga Eesti esiliigades mängivad pallimansad. Haapsalu Herilaste korvpallimeeskonna ja Läänemaa jalgpalliklubi esinduse mängudele elab kohalik publik väga arvukalt ja häälekalt kaasa. Korvpalltreenerid Jaanus Levkoi ja Hendrik Erik Heinla ja pisiherilastega tegelev Mikk Päeske teevad sisukat tööd. Samad sõnad kehtivad ka vutitreenerite Theimo Tülpi ja Aavo Tominga kohta.
Hoopis isemoodi pretsedendi lõid Risti naised, kes viisid läbi Lääne-Nigula valla naiste ja laste jalgpalliturniiri.
