Ideoloogiast juhitud mässamine, tapmine ja röövimine muutusid eriti laiahaardeliseks muidugi eelmisel sajandil, aga viha ja vaen endast rikkamate vastu on revolutsioonilist lahendust soovijate seas ikka levinud. Ega siis samamoodi vaeste või ka natuke rikkamate vastu polegi omakasu ajenditel eriti mõtet võidelda, sest neilt pole midagi eriti varastada.
Kuigi enda kätte haaratud riiklike sunnivahendite abil omakasu poole pürgimine on vahel – näiteks natsionaalsotsialistide ja bolševike puhul – osutunud esialgu näiliselt üsna edukaks, on lõpptulemus ikka olnud pea täielik katastroof.
Ei me ette tea, mida tulevik tuua võib…
Arvata on, et läänest võib kohale jõuda pahvakas Rootsi Surströmmingu avamise aroomi.
Ajalugu kordub, sest õppetund vajab läbimist. Revolutsioonid on tegelikult palju peenemad asjad kui lihtlabased mässud. Kõrvaldavad mingi pudelikaela, mis vajab läbimist. Prantsuse revolutsioon viis printsiibi – vabadus, võrdsus, vendlus tänaste lääneriikide ideoloogiliseks majakaks. Aga teine, Saksa-Vene koostöös toimunud, pidi ideaalis kõrvaldama uue klassiprobleemi – vastuolu töö ja kapitali vahel. Bismarck on öelnud: “Revolutsiooni valmistavad ette geeniused ja viivad ellu fanaatikud, kuid tema vilju nopivad möödakäijad.” Niisiis revolutsioonidega läheb pahatihti nii: Geeniustel on õigus, et mingi arenguhüpe on vajalik, fanaatikud suudavad asja ära käkkida, ja vilju sellepärast ei tulegi. Aga ajalooratas peab oma spiraaliga samasse kohta tagasi pöörama, sest pudelikael jäi… Loe rohkem »
kordub, varsti saame ise seda kogeda