Mu armas rahvas, täna manitsen ja õpetan sind mitte minema kaasa peavoolumeedia tühistamiskampaaniatega. Nii nagu raisakotkad otsivad nad aina uusi ohvreid, keda poodiumidelt alla tirida muda ja sopa sisse, ning nii nagu pimeduse preestrid kurjuse jõududele ohvreid toovad, nii nemadki tahavad, et toodud ohver oleks noor, nägus ja viljakas. Kes võiks ohvriks sobida paremini kui haavatav noor ja heledajuukseline ilus tüdruk, meie spordikangelanna, keda tunnevad kõik ja kes on toonud Eesti riigile mitmedki kiiduväärsed medalid? Aga nüüd meedia ässitusel ahhetavad kõik: sa mõtle vaid, Kaia Kanepi mängib koos venelanna Angelina Gabujevaga tennist! Ühtäkki on sellest mingi ilmatu suur kuritöö tehtud!
Aga kallis rahvas – Kaia ju seletas, et ta keeldub kaasa minemast praeguse üleüldise sõjahüsteeria ja inimsuhete lõhkumisega! Ja tal on õigus! Tal on õigus selleski, et see Ukraina sõda ei ole mitte selline, nagu sel paista lastakse! Uskuge mind, tema teab. Ta teab Tõde, ja tema juba ei usu ülemaailmse illuminaatide võrgustiku poolt kokkusepitsetud valet, mille abil loodetakse maailma ümber jagada! Samuti teab Tõde tema paariline Angelina. Ning nüüd pidi sündima nende ühendus ja saama alguse nende raske teekond maailma rahu toomiseks.
Aga milline on siis Tõde Ukraina sõja kohta? Muidugi on see üks suur maskeraad. Venemaa võitleb seal oma maale sissetungivate Ameerika vägede vastu, kes on alatult ennast maskeerinud Vene Föderatsiooni võitlejateks. Püüab neid hoida Ukraina piiril kinni, et nad edasi ei tungiks. Alguses läks venelastel väga halvasti, sest nad ei saanud ju aru, et need polnudki omad. Aga siis nad otsustasid oma sõdurid maskeerida Ukraina sõduriteks ja neil hakkas hoopis paremini minema. Ukrainlased ise on muidugi ameeriklaste poolel, aga et nad on alatud natsid, siis nemad töötavad piinakambrites piinajatena ja hukkamistel timukatena, selline natside värk on neile väga meelepärane.
Vaatasin tagasi aega, kui Kaia sündis, ja nägin, et juba selle lapse sünd polnud tavaline. Tema sünnihetkel seisis sünnituslaua kõrval hele ingel, kes puudutas lapsukese nabavääti helendava reketiga, mis väädi pooleks lõikas, ja lausus Ettekuulutuse: “Reketid, mis on murtud, sepistatakse taas, ja püstitatakse lõunasse maailma valitsemise mäele. Sõprusest vaenlasega sünnib Tõde ja igavene Rahu. Serviti, serviti, õeksed!”
Tõepoolest, mu armas rahvas, asjalood on nõnda, et Kaia ja Angelina on siia maailma saadetud Rahuingliteks, kelle ühendatud reketitest peab sündima uus valgus ning rahu lääne- ja Vene maailma vahel. Nad on erakordse missiooniga saadikud Universumi südamest. Seepärast teavadki nemad selle sõja kohta sügavamat tõde ja mõndagi, mida sina, mu armas rahvas, ei tea ja arvatagi ei oska, sellepärast ma ütlen sulle ja hoiatan sind: hoia parem mokk maas ja lase neil tegutseda, sest nende eesmärk on suur ja üllas ning meie kõikide, kõikide huvides!
Nende tee ei saa olema kerge. Kui tuvi Maaru koidutunnil Universumilt saadud sõnumitega saabus, oli ta rusutud ja murelik, otsis mu lähedust ja siutsus mu rinnal kui üks haavatud tibukene. Nii kahju oli tal neist tüdrukutest, kes vaid oma reketite toel peavad suunduma lahendama nii ohtlikku ja vastutusrikast ülesannet!
Reketid on neil muidugi erilised, need võimaldavad neil omavahel pidada telepaatilist sidet, samuti olla ühenduses Kõiksusega ja vajaduse korral olla pikemat aega ka valgustoituja. Sest teekond, millele tüdrukud peavad siirduma, on tõepoolest pikk ja ränk. Süvenesin pikalt tuvi Maaru linnusilmade edastatavatesse nägemustesse ning keerutasin kaua ka kristallkuuli, kuni mõistsin, mis katsumused neid ees ootavad. Nad peavad koos rändama läbi Euroopa ja Venemaa, kuid mis kõige ohtlikum – läbi sõdiva Ukraina, läbi plahvatustest vappuva Donbassi, üle miiniväljade ja hävitatud põldude, üle sillarusude ja mudavoolude, üle kõva kruusa ja läbi lõikeheina, kuni nende botased on ribadeks kulunud ning tallad alt kukkunud.
Ning siis, siis leiavad nad end Krimmis püha Karadagi mäe jalamilt. Veriste jalgadega peavad nad tõusma mäe tippu ning lööma seal vartpidi maasse risti oma reketid, mis seepeale Universumi valgusest hõõguma löövad nagu juudamunad. Taevas lõheneb, ja maa peale laskub ülemaailmne Igavene Rahu. Sõda lakkab, just nagu poleks teda kunagi olnudki, ja emake Maa parandab oma haavad otsekui võluväel. Lahinguväljad haihtuvad. Võitlusväljadel ärkavad sõdurid otsekui pikast unest, pilgutavad silmi, ja siis embavad vastast otsekui venda suures leppimises.
Nii see peab minema. Ja meie rahuinglite suurt tegu jääb aastasadadeks mälestama Karadagi mäele püstitatud ausammas – kahe neiu hiigelsuured marmorkujud, inglitiivad seljas, ristatud tennisereketid käes ja loorberioksakesed suus.
Vaat nii läheb see lugu, mu armas rahvas. Nii et mõtle enne, keda tühistama hakkad.
