Marilin Mihkelson: muinsuskaitses ei tohi teha rutakaid otsuseid

Muinsuskaitseameti uue juhi Marilin Mihkelsoni sõnul seisab ametil ees kaks suurt ülesannet: mälestiste inventuur ning muinsuskaitsealade uute kaitsekordade vastu võtmine.

Kui muinsuskaitseameti peadirektori Marilin Mihkelsoniga 1. mail Haapsalus Müüriääre kohvikus istet võtame, on ta ametis olnud täpselt kaks kuud. Mihkelson ise ütleb, et tal endal on küll juba tunne, nagu oleks töötanud aasta aega.

Enne muinsuskaitseametisse tööle asumist maksu- ja tolliameti õigusosakonda juhatanud Mihkelsonil on tugev seos Haapsaluga – korter Aafrika ranna lähedal kunagises Matwey villas. „Viis aastat on piisavalt pikk aeg, et tunnetada Haapsalut kui teist kodu. Alati, kui siia jõuan, siis ära minna ei taha. Aga mis teha, töö kutsub,” ütles Mihkelson.

Kuidas sai juristist, kes on aastaid töötanud maksu- ja tolliametis, muinsuskaitseameti juht?

Mul pole tõesti ajaloo ega arheoloogia tausta. Riigikantselei korraldab riigi tippjuhtide järelkasvuprogrammi Newton ja mina olen Newton 5 vilistlane. Ilma nende teadmisteta poleks mul tulnud pähe mõtet muinsuskaitseametisse kandideerida.

Kui seal programmis küsiti, kuhu te paari aasta jooksul kavatsete kandideerida, siis ütlesin, et tõesti ei tea. Kui küsiti valdkonda, siis ütlesin, et tahaksin kunagi minna kultuuri suunas. Kui muinsuskaitseameti peadirektori konkurss välja kuulutati, siis see kõnetas mind ja eks mul oli oma ringist ka müksajaid. Mul on riigiasutuse väga suure osakonna juhtimise taust ja kogemused, aga see ei ole ameti juhtimine. Kuigi amet on töötajate arvu poolest enam-vähem sama suur, kui oli mu osakond. Sealt hakkas tsementeeruma mõte, et äkki see polegi halb mõte.

Olite muinsuskaitse valdkonnaga varem kokku puutunud?

Mingil määral olin, aga see on olnud pigem populaarteaduslik huvi.

Kumb on juhi puhul olulisem – eriala tundmine või juhtimis- ja administreerimisoskus?

Kui päris ausalt öelda, siis organisatsiooni juhtimise juures on juhtimisoskus olulisem kui erialateadmised. Hea spetsialist ei pruugi alati olla hea juht. Juhi ülesanne on luua võimalused spetsialistidel oma potentsiaali võimalikult parimal moel kasutada.

Kui oma või võõras muinsuskaitseamet pärast kahte esimest kuud tundub?

Ikka väga oma. On tunne, et olen koju jõudnud. Teadsin, et kultuuriteema mind kõnetab ja mulle meeldib. See pole minu jaoks keeruline valdkond. Loomulikult on ja jääb lõpuni õppida, aga seda lihtsam on mul end sel teemal harida. Mulle tõesti väga meeldib.

Kas kultuuriministeerium andis ka mingid ülesanded, mida muinsuskaitseametis tuleb ellu viia?

Jah, ikka. Üks asi ongi organisatsioon ise. Muinsuskaitseametil on olnud hästi karismaatilised juhid ja organisatsiooni pool pole olnud nende prioriteet.

Muidugi on ka muid teemasid. Näiteks muinsuskaitsealade kaitsekorrad – need võtavad meil praegu palju aega ja mahtu.

Teine on mälestiste inventuur või mälestiste registri korrastamine. Eestis on ligemale 27 000 mälestist ja neid pole tükk aega süstemaatiliselt üle vaadatud. Riikliku kaitse all peaksid olema need mälestised, mis on tõesti riiklikult olulised. Ülevaatamist oleme juba vaikselt alustanud lihtsamatest tükkidest.

Mis need lihtsamad tükid on?

Näiteks mälestis mälestise osana. Kui võtame näiteks kiriku, siis meil on mälestisena arvel nii kirik ise kui ka kõik jupid eraldi: altarimaal, uksed jne. Nüüd võtame kirikut kui tervikut, loetleme küll väiksemad tükid ära, aga neile igale ei jää enam eraldi registrinumbrit.

Kas nii ei või tekkida olukord, kus keegi ütleb näiteks altarimaali kohta, et sellega võib midagi teha, sest see pole eraldi kaitse all?

Ei-ei. Kirik võetakse tervikuna kaitse alla.

Lisaks mõtleme läbi põhimõtteid, mille järgi suuremate ja keerulisemate objektide puhul öelda, et see on riiklikult oluline ja see enam pole. Eks see ole keeruline teema, sest seal on väga palju subjektiivsust. Alati on kellelegi mõne piirkonna mõni objekt väga lähedane ja armas ning tundub olulisem, aga peame mõtlema, mis on oluline Eesti riigile ja inimestele.

Millised hooned võiks kerge südamega kaitse alt välja arvata?

Kerge südamega ei saa midagi välja arvata, sest need pole juhuslikult registrisse sattunud. Aga Eesti vabariigi taassünnist on ikkagi möödas 30 aastat ja olukord, millal need arvele võeti ja tänane olukord pole enam võrreldavad. 1990. aastate kauboikapitalism, kus muidu oleks kõik võibolla telliskivi haaval laiali taritud, on möödas.

Muinsuskaitses ei tohi teha rutakaid otsuseid, aga registris andmete parandamisel peame mingid otsused tegema. Kaasaksime otsustusprotsessi inimesi ja organisatsioone, keda see huvitab.

Mulle endale tundub, et nii suurel hulgal mõisa kõrvalhooneid, millest püsti on võibolla ainult kaks müüri, pole mõtet kaitsta.

On ka selliseid objekte, mis on riikliku kaitse all, aga millest pole järel enam isegi kahte seina, on ainult sammaldunud vundament. Miks peaks see, mis on hävinud ja pole enam silmale nähtav, olema eraldiseisvana riikliku kaitse all? Võibolla oleks mõistlikum võtta mõisasüda tervikuna kaitse alla, mitte iga hoone eraldi.

Kas omavalitsus saab võtta midagi ka kohaliku kaitse alla?

Saab küll. Kohalikul omavalitsusel on õiguslikult hoovad, mille kaudu saab kõike, mis on kohalikule kogukonnale oluline – on see mõni maamärk, hoone, kultuskivi, hiis, metsatukk – võtta kohalikul tasandil kaitse alla. Seda pole väga palju praktiseeritud ja üks põhjendus on, et meil pole nii palju spetsialiste, kes suudaks kohaliku omavalitsuse tasandil valikud teha ja nõudeid kehtestada. Võibolla pole ka harjumust – kuna meil on riiklikult kaitstavaid mälestisi väga palju, tundubki, nagu oleks see ainuke võimalus.

Kohalikel omavalitsustel tuleb inim- ja rahalise ressursi probleem.

Rahapuudus on ka muinsuskaitseametil.

Meil ei ole iial raha, et hoida kõiki neid 27 000 mälestist päris sellises korras, nagu tahaksime. See on ka üks ajend, miks peaksime mälestiste nimekirja üle vaatama ja välja sõeluma koorekihi, millele riiklikku kaitset pakkuda.

Kohalike omavalitsustega on ees suur tööpõld, sest ega keegi taha juurde kohustusi olukorras, kus inimesi ja raha on niigi vähe. See ei tule üleöö, aga võibolla ühel hetkel saavutame selle, et kohalikud omavalitsused tahavad ja hakkavad kohaliku pärandi säilimise eest võtma rohkem vastutust oma õlgadele.

Kuidas vaatavad kohalikud omavalitsused muinsuskaitse peale?

Eks see ole nii ja naa. Ühelt poolt on meie koostöö kena, aga alati saab paremini ja rohkem. On ka olukordi, kui kohalik omavalitsus tahaks midagi teha või lasta midagi ehitada, aga muinsuskaitse ütleb, et ehitada võib, aga siin on nõudmised, mis teevad ehitamise väga kalliks. Ega see kellelegi rõõmu tee. Ettevõtjate huvi kaob ja kohalik omavalitsus jääb võibolla mingist väga mõnusast objektist ilma. Eks selliseid teemasid on, aga suures plaanis ollakse siiski koostöövalmis. Ka muinsuskaitseamet on valmis tegema teatud mööndusi, et kuldset keskteed leida.

Kuidas tõestate kaitsealuste hoonete omanikele, et muinsuskaitse pole koll?

Arvan, et meie omanikud on tegelikult hästi teadlikud. Nad saavad aru, et on oma valikud teadlikult või alateadlikult teinud sellepärast, et neile ju meeldib keskkond, kus elame ja mida enda ümber näeme. Kui seda keskkonda natuke kõpitseme ja hoiame, natuke sinna raha paneme, on see meie endi hüvanguks. Esmajoones saab sellest parendatud elukeskkonnast esimese kasu omanik ja siis kõik teised, alates naabrist ja turistidest kuni järgmiste põlvedeni välja.

Haapsalu puhul tundub vahel, et mujalt tulijad küll naudivad seda keskkonda, aga ise ehitama hakates sellega arvestada ei taheta.

Eks kultuuripärandi kaitse teeb keeruliseks see, et kui on teatud piirangud, siis on renoveerimine, ehitamine ja millegi uue loomine on tõenäoliselt veidi kallim. Pead kasutama teatud materjale või on teatud arhitektuurilised väljakutsed, kus ei saa valida lihtsamat ja odavamat teed.

Kuidas suhtute näiteks plaanitavasse Promenaadi hotelli juurdeehitisse?

Ma pole Promenaadi hotelli asja väga jälginud. Olen näinud ühte pilti, seda, kus sinna taha tekib kast, ja sedagi ajakirjanduse vahendusel. Ma pole kindel, et seal pole sama olukord nagu Estoniaga, mis furoori tekitas. See pole ju arhitektuuriline lahendus, vaid nn mahu kuup. Maht tundub esmapilgul hirmutav, aga kui tekib arhitektuurijoonis, polegi see võibolla lõpuks nii hirmus. Kõike annab arhitektuuriliselt nii lahendada, et see oleks ilus ja vastuvõetav, et vaade ei kao ja see hoopis täiendab linnaruumi.

Muinsuskaitses on pikka aega olnud lähenemine, et vanalinna tuleks koopia asemel teha midagi täiesti eristuvat. Kumba te eelistaksite?

See on minu isiklik seisukoht, aga mulle meeldib sellistes vanades välja kujunenud keskkondades klassikaline rada rohkem. On muidugi ka väga ilusaid uusi lahendusi, mis tõesti sobivad keskkonda, rikastavad seda ja annavad uue nüansi. Peab olema läbi mõeldud, et hoone sobiks sinna, kuhu see istutatakse.

Uus linnavalitsuse hoone Haapsalu vanalinna?

Ega ma ole ju arhitektuurispetsialist. Mõte mulle iseenesest meeldib – kui sinna platsile peab midagi ehitama, on see tegelikult äge õhuline hoone, võiks isegi sinna klappida. Aga ega enne ju tea, kui see on päriselt üles ehitatud ning siis näeb, kuidas see ruumi mahutub ja sobib.

Haapsalu keskväljaku vaates meeldiks mulle, kui vana St. Peterburgi hotell ja politseimaja kõrval olev maja saaks kunagi korda. Mind intrigeeriks positiivses mõttes rohkem see, kui linnavalitsus oleks öelnud, et tahame keskuse korda saada ja nendes tühjades majades jälle elu käima. Ma isegi ei tea, kuidas oleks seda linnavalitsuse abita võimalik teha. Saan aru, et need majad on eraomanduses ja see on keeruline olukord – kas majad üles osta või omanikuga kokku leppida, et proovida need kasutusele võtta.

Kui kaugele olete jõudnud muinsuskaitsealade kaitsekordadega?

Kaitsekordadega pole me päris graafikus püsinud. Ennustame, et oleme mäel 2024. kevadel.

Maja, kus Haapsalus elate, on ka muinsuskaitsealal. Millisesse kaitsekategooriasse see uue kaitsekorra järgi kuuluma hakkab?

Esialgu oli see A-kategooriasse pandud, et kaitsta nii inter- kui ka eksterjööri. Meil on ilus vana villa, 1870ndatel ehitatud – väljast on see väga imposantne, aga seest on nii palju kannatada saanud, et seal pole enam midagi kaitsta. Nõukogude ajal on see korteriteks ehitatud, seal pole järel midagi peal peegellagede. Muinsuskaitsenõunik käis vaatamas ja nüüd on see B-kategoorias.

Teie eelkäijale Liisa Pakostale sai saatuslikuks toetus Tartu toomkiriku varemetesse restorani ehitamisele. Milline on teie seisukoht varemetele uue kasutuse andmises?

Suhtun sellesse teoorias väga hästi. Mulle meeldiks, kui objektid, mida muidu on raske külastajatele avada, saaksid lisandväärtuse kaudu uue hingamise. Tartu toomkiriku puhul ütlesime meie ja ka kõik eksperdid, et varemetena on see mälestis ja sinna on võimalik ehitada küll, aga ehitis, mis säilitaks varemed tänasel kujul, saab olema keeruline ja kallis. Sealt tekivadki käärid. Kui oleks olnud võimalik konstruktsiooniline ehitis panna varemetesse nii, et see ei kahjustaks varemeid, oleks tõenäoliselt luba ka saadud. Aga kuna see oleks ehitustehniliselt nii keeruline ja kallis, põrkuvad seal ettevõtja ja muinsuskaitse huvid. Ettevõtja ei taha üleliia maksta, sest see poleks talle enam kasumlik.

Mis peaks saama Maarjamäe memoriaalist?

Seda ma küll ei tea. Praegu on see väga kehvas seisus. Samas on see oma aja maatähis. Mõistan mõlemat poolt, aga ise olen seda meelt, et me ei tohi teha otsuseid kiirustades. Oleme praegu sõja turbulentsis ja väga lihtne on praegu emotsiooni pealt kõik Nõukogude korraga seotud maamärgid ära pühkida ja panna sinna õunapuud või asfalt. Aga me ei tohiks otsuseid teha kiiresti ja kergekäeliselt. Ükskõik mille täna maha võtad, seda enam samal kujul taastada pole võimalik. Tahame või ei taha, see on osake meie kujunemis- ja ajaloost.

Olen monumentide küsimustes üsna vabameelne ja arvan, et see on meie ajaloo osa. Ma ei kiirustaks neid kustutama. Kui võtame selle kirjanike maja bareljeefi, siis jube kerge on anda tänases vabas Eestis sündinud inimestel hinnangut, et see tuleks maha võtta. Aga me ei ole sel ajal elanud ja tõenäoliselt ei olnud siis ka väga palju valikuid. Alati võib argumenteerida, et inimestel on alati valik ja kõik ei läinud kaasa, aga teatud ellujäämisinstinkt on kõigil veres. Arvan, et keegi ei saa täna, käsi südamel, vanduda, et selles olukorras kindlasti nii ei teeks või neid valikuid ei teeks. Mulle tegelikult meeldis see otsus, mis kirjanike liit tegi.

Muinsuskaitset on kummitanud krooniline rahapuudus. Kas on lootust, et olukord paraneb?

Aus vastus on, et ei ole lootust. On need vahendid, mis on, ja neid tuleb kasutada parimal võimalikul viisil, et pärand säiliks. Kultuuripärandi säilimine on a ja o. Siin tulebki kõigi omanike ees vabandada ja nende mõistmist paluda – raha jagubki ainult neile, kus see on nii hädavajalik, et enam muudmoodi ei saa. Kahjuks jäävad teised taotlejad tühjade pihkudega.

Tavapärasesse kevadisse taotlusvooru tuli taotlusi viis korda rohkem, kui meil on raha jagada. Koalitsioonikõnelustelt jõudis meediasse ainult üks sõnum: raha ei ole ja pigem tuleb kokku tõmmata. Ega kultuurivaldkonnas see teisiti ole.

Kes ilma jäävad, on muinsuskaitse peale kurjad.

Muidugi on, sest kes ilma jääb, ei mõista seda valikut. See on hästi inimlik ja siin pole midagi ette heita.

Viimase muinsuskaitseseaduse eesmärk oli pöörata näoga omanike poole. On see õnnestunud?

Muinsuskaitseamet saab sel aastal 30aastaseks ja üks meie eesmärke on ameti näo muutmine, et veenda üha suuremat hulka inimesi, et muinsuskaitse ei ole asi iseeneses, kes nõuab midagi kiusu pärast, vaid teeme tööd ikka selleks, et Eestimaa oluline kultuuripärand säiliks ja ka tulevastel põlvedel oleks midagi nautida.

Näoga omaniku poole pöördumine oli ka üks ootus, millest kandideerides kultuuriministeeriumis pikalt rääkisime. See eesmärk on endiselt, aga olles seda seestpoolt näinud, tundub, et see pööre on tegelikult ära toimunud. Millega peame aga vaeva nägema, on kuvandi muutus. Meie avaliku kuvandi pööre on keerulisem tulema. Olgem ausad, me ju seame mingisuguseid piiranguid, meil on mingid ootused omanikule ja see ei pruugi olla kõige meeldivam.

Omanikud on kurtnud, et vahel on muinsuskaitseameti sõnumid segased – üks nõunik lubab, teine keelab. Kuidas seda vältida?

Subjektiivsus jääb alati. Juristina tean, et paned kuus juristi ümber laua ja on 12 arvamust. Kultuuripärandi kontekstis on subjektiivsust veelgi rohkem. Kui paragrahve saab tõlgendada teatud viisidel, siis see, mida visuaalselt tajud või silmaga näed, on igal inimesel individuaalne.

Maakonna muinsuskaitsenõunikud on eri inimesed ja võib juhtuda, et üks ütleks jah, teine ei. Suuremate objektide puhul on meil valdkondlikud ekspertnõukogud, kus on koos asjatundlikud inimesed. Nemad peavad omavahel nõu ja sealt saame palju abi. Kui eksperdid on midagi selgeks vaielnud, siis seda arvamust võib ja peabki usaldama.

Lähete endiselt rõõmsa meelega tööle?

Jaa. Aastatega inimene küpseb ja ma pole kunagi olnud oma tööalase valikuga rohkem rahul kui praegu. Inimesed on mind väga hästi vastu võtnud, kuigi mul pole vastavat haridust ja ma võibolla ei oska nende keeles rääkida.