Valitsus andis augusti alguses mõista, et kõrgete elektrihindade leevendamiseks hakkab riik pakkuma kodutarbijale börsivälist elektrit fikseeritud hinnaga.
Hind ja täpsed tingimused pole veel teada. Uus ettevõtlusminister arvas, et talvel võib elekter maksta 2–3 korda rohkem kui selle aasta alguses, seega vähemalt sellest 2–3 korda kõrgemast hinnast peaks kodutarbija midagi säästma. Lisaargumendiks meetme käivitamiseks tõi minister asjaolu, et 14 Euroopa Liidu liikmesriigis saab elektrit osta börsiväliselt. Küll unustas ta mainida, et seda võimalust rakendavad paljud Euroopa Liidu riigid mitte ainult kodutarbijale, vaid ka ettevõtetele.
Valitsuse pakutud n-ö sotsiaalelektri teenus on kindlasti samm õiges suunas, kuid selgelt liiga väike samm. See ei laiene ettevõtetele, mis tähendab, et paljud energiamahukad ärid talve üle ei ela. Ja selliseid ettevõtteid on palju rohkem, kui esmapilgul tundub, alates spaadest ning lõpetades tööstuse ja põllumajandussektoriga. Need ettevõtted, kes siiski elavad talve üle, ei suuda kõrgemat elektrihinda oma taskust kinni maksta. See koorem langeb nende toodangu või teenuste ostjatele ehk siis tarbija õlgadele.
Inflatsioonisurve saab koos elektrihindade kasvuga hoogu juurde, kuid palgakasv enam mitte – pankrotistunud firmade personal tuleb tööjõuturule. Keskmine palk võib langeda isegi absoluutnumbrites, ostujõu arvestusest rääkimata. See kajastub ka järgmise aasta vanaduspensionis – 80 protsenti pensionitõusu indeksist sõltub just keskmise palga kasvust. Inimeste toimetulek saab väga suure löögi.
Isiklikult olen turumajanduse usku, kuid selle fetišeerimine ja sellele viitamine igas olukorras ei ole mõistlik. Nagu kirjutas (kapitalistlikus ühiskonnas suurt edu saavutanud) Dale Carnegie omal ajal: talle meeldivad küll maasikad, kuid kaladele mitte, ja sellepärast ei ürita ta kalapüügil söödaks maasikaid kasutada.
On täiesti ilmne, et kas piirhinna või universaalhinna rakendamine kõigile – nii kodutarbijale kui ka ärisektorile – on palju odavam viis elektrituru kriisi ja sellega kaasneva majanduskriisi ajutiseks ületamiseks. See ettepanek oli eelmise valitsuse laual juba eelmisel sügisel, kuid erimeelsuste tõttu jäi see toona tegemata. Praegune valitsus seda isegi ei aruta. Niisugune universaalne lahendus võib tunduda kallis, kuid tagajärgedega tegelemine läheb meile maksma suurusjärgu võrra rohkem. Eesti praegune esikoht Euroopa inflatsiooni edetabelis tõestab seda ilmekalt, ja tõsisemad tagajärjed on veel ees.
Praegune olukord elektriturul tundub Eesti poolt vaadates kui jõudu koguv tulekahju. Käsil on tulekahju kustutamine, kus valitsus väga hoolikalt valib, millist korterit tasub päästa ja mis majaosad on veidi madalama prioriteediga ehk las põlevad veel natuke. Kui valitsus suudab end siiski kokku võtta ja saab tulekahju kustutamisega korraks hakkama, peab pärast loomulikult otsustama, kuidas edasi. Permanentse tulekahju olukorras ei taha ju keegi elada.
Kahtlemata on õigus neil, kes ütlevad, et praegune elektribörsi mudel on meie jaoks ebaõnnestunud. Samas, ainuüksi börsilt lahkumine ei tekita elektrit juurde ja üks vastamata küsimustest on see, kuidas anomaalselt kõrged hinnad üldse elektribörsil tekivad – kas meil on vajalikud kaabliühendused ehitamata, kas keegi manipuleerib hindadega või põhjus on hoopis mujal. Sellele küsimusele ei oska vastata majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ega konkurentsiamet, nemad suunavad ebamugavad küsimused elektribörsi töötajatele. Sealt aga ei tule ühtegi vihjet turumanipulatsioonile ega tehnilistele probleemidele – kõik on justkui parimas korras.
Eesti peamised energiaturu strateegia dokumendid (näiteks „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030″, „Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030″ jne) said loodud eelmise kümnendi teises pooles ning praegustele energiavaldkonna probleemidele sealt lahendusi ei leia.
Me ei suuda energiakriisi pikas plaanis raha põletamisega lahendada, see pole pehmelt öeldes jätkusuutlik lähenemine. Toetusmeetmed on viimane abinõu ja neid rakendades peame nägema üldpilti, mitte lähtuma raha jagamisel vaid poliitpopulismist. Praeguse valitsuse strateegiline võimekus on piiratud puhtalt ajaliselt – järgmised riigikogu valimised on juba märtsi alguses –, kuid usun, et elektrituru ja energeetika tulevik tervikuna peab saama valimisperioodil üheks poliitilise debati keskpunktiks.
Andrei Korobeinik
ettevõtja ja Pärnu linnavolikogu esimees,
Keskerakond
Ootame millal Kallas ütleb “Kui see on kriis siis mina oma vanematega tahaksingi selles elada!”
Tegelikkuses ka sest tänased tegemata jäetud otsused viivadki meid kevadeks õige kriisini aga siis on juba kergem – ilm läheb soojaks ja supi jäoks saab nõgeseid korjata!
Kriis vaevab tervet Euroopat, see pole ainuüksi Kallase “teene”.
vahet teha eesti ehk eestlastele kuuluvate ettevõtete vahel ja eestis odava tööjõu kasutamiseks siia rajatud välisfirmadele kuuluvate ettevõtete vahel, lähtudest sellest, et eesti enegia kuulub eesti rahvale ning peab samuti lähtuma eesti põhiseadusest eestlaste kestma jäämisest, vanurite väärikast vananemisest, meie laste kaitsest ja muudest eesti rahva kaitseks ettenähtud põhiseaduse pügalatest.
Aga kui ei kasutaks, millised need teised valikud oleks?
Lihtsalt- seda saab vähendada ainult paremate valikute pakkumisega /olemasoluga/ võimaldamisega.