Haridussüsteemis on probleeme, kuid 1. septembri eel vajaks nii õpetajad kui ka õpilased toetavaid lugusid ja positiivseid sõnumeid. Koolides toimuvat mõjutavad ka meie endi hoiakud.
Kulla hind maailmaturul on minemas tõusujoones. Meie ümber toimuvatel ärevate sündmuste taustal on tunne, et tahaks hoida kõike, mis on jääv ja millel oleks püsiv väärtus ka tulevikus.
Haridus on puhas investeerimiskuld. Eestis on läbi aegade haridust ja haritust väga kõrges hinnas hoitud, ajaloolise mälu püsimajäämine on olnud edasiviiv jõud ja alati ka meie valik. Jaan Kross on öelnud, et „iga eestlase siht peab olema surematus”, mis minu arvates tuleb läbi oskuste, teadmiste, sihtide, õppimise ja hariduse. Ühiskonna liikmena haritud inimene on väärtuslik ressurss, kus vastutavat ja kõigile silma paistvat rolli kanname nii avalikus kui ka erasektoris ja mis mõjutab otseselt ja kaudselt ka kogu riigi edukust.
Väärtuskasvatus on kogu koolihariduse alus. Õpetame ju õpilasi väärtuseliselt mõtlema ja kaalutletult käituma nende aspektide suhtes, mis elus on tähtsad: mina ise ja mu pere, inimesed mu ümber, kool ja haridus, õpetajad kui suunamudijad õpilase elus. Head suhted on privileeg, oskus, väärtus ja muidugi ka vastutus. Maslow’ inimvajaduste hierarhia on saanud uue tähenduse, kus tänases maailmas võib tõmmata paralleeli suhete kui baasvajaduste vahele. Kui oled kellegi usalduse võitnud, vastutad ka tema eest. Maailmas on tegijad need inimesed, kes teevad ära midagi mitte ainult iseenda, vaid ka teiste heaks. Jagatud väärtustes näen ressursse iseendas ja harin ka teisi. See käib nii õpilaste, õpetajate kui ka lapsevanemate kohta.
Mulle teevad haiget augusti alguses ajakirjanduses ilmuvad artiklid koolikiusamistest, õpetajate lahkumistest, probleemsetest lastevanematest jne. Jah, kõigi nende teemadega tegeleme koolis iga päev; jah, need teemad vajavad käsitlemist ja me võtame neid murekohti äärmise tõsidusega, aga kas on mõistlik alustada sealt otsast nüüd vahetult enne kooli? Miks me ei võiks valida kordki teise alguse, kasvõi seisukoha, et sõna vägi suudab enamat kui sõjavägi ja et head sõnad pole loetud? Miks me niigi hapras maailmas, kus on olnud distantsõpet, vaimse tervisega seotud raskusi, südameid purustav sõda, õõnestame üksteist ja noori vahetult enne 1. septembrit, külvates ebakindlust ja vastanduvaid sõnumeid? Jagame parem lugusid koolist kui kohast, kus saavad alguse suured edulood, kus oleme leidnud eluaegseid sõpru, kus anname nõu ennast juhtiva õpilase kujunemiseks. Toetavate sõnade ja lugudega näitame oma tugevust ühtehoidmisel, sest need on meie väärtused, mida jagame ühiselt – haridus on tähtis!
Tahan nii väga juba täna kõigile rääkida või kirjutada kasvõi kümme lugu sellest, kui väga ma armastan kooli ja õpilasi. Kuidas õpilasele kujuneb koolis maailmast arusaam ja terviklik pilt läbi tema enda kogetu, kuuldu ja õpitu ja kuhu õpetajad lisavad oskuslikult ainealaseid teadmisi. Inimeseks olemise õpetus on iga õpetaja südameasi. Kool on muutuste juhtimiskeskus, kus on võimalus nii enda kui ka teiste elus midagi korda saata, kus kasvavad tänased ja homsed tulevikutegijad. Õpetajate teed koolis palistavad usaldusväärsed suhted, väikesed töövõidud, avanenud õpilased; see loeb päriselt meile, õpetajatele, kõige rohkem. See on meie mõtteviis, hoiak, tahe, suhtumine ja armastus. Me tõmbame elus endale ligi mitte seda, mida soovime, vaid seda, millised me oleme. Oleme siis lahked, toetavad, arvestavad. Enda ja teistega.
Kati Bakradze, hariduse kõneisik ja südamest õpetaja