Birgitta Vare: Eestist Eestile, üdini ausalt

Brigitta Vare
Brigitta Vare

On aasta 2022, eestlased tähistavad oma vabariigi 104. sünnipäeva. Usun, et oleme tänaseks kuulnud piisavalt isamaad ülistavaid kõnesid meie mustast mullast, suitsupääsukestest ja Koidulast.

Aga olgem ausad – suitsupääsuke on ilus seni, kuni ta sinu räästasse pesa ei tee. Ja Koidula kaunis, kuni tema luulet ise lugema ei pea.

Kas siis ERSO kontserdid on tõepoolest eestlaslikumad kui Metsatöllu omad?

Kas sinine rukkilill suudab tõepoolest rääkida rohkem lugusid kui Türisalu panga all pealtnäha ohutuna tuksuv sama tooni vesi?

Mina ei ole Eesti patrioot. Ja ilmselt selleks ka iialgi ei saa. Siiski, olles elanud välismaal, olles reisinud pikalt ja palju, on just Eesti koht, mis mind tugevalt enda poole tõmbab. Olgu, mis ta on, siin on kodu.

Meie Maarjamaa pole minu jaoks pelgalt imeilusad sood, laulupidu ja Skype, mille üle me kõik nii tohutult uhked oleme. Ei! Mind köidavad ka kõige hallimad, sopasemad ja sombusemad pärastlõunad, meie tänavate kõige sügavamad löökaugud ja „Võsareporteri“ kõige jaburamana tunduvad lood.

Mulle meeldib Eesti ehtsus, tohutult meeldib. Ja see on ka üks põhjusi, miks ma alati koju tahan tulla.

Öeldakse, et eestlane on õel, küüned enda poole. On ka. Kuid siinkohal pean jälle tõdema, et see emotsioon on üdini ehtne. Eestlane on vist ainuke nii mõnusalt irooniline rahvas, et meie kultuuriloos leiavad oma koha nii Johann Voldemar Jannsen kui ka Hando Tõnumaa, Georg Ots kui ka Arnold Oksmaa, ja Silvi Vraidi kõrval saadame Eurovisioni lavalaudu vallutama Kreisiraadio. Ma ei taha sellega väita, justkui eestlased oleksid labased. Vastupidi, me oleme piisavalt julged ja enesekindlad, et selliseid üle võlli samme ette võtta.

Meie vabariigile mõeldes võiks ju taas rääkida nendest ennast juba mälusoppidesse nii tugevalt sisse söönud ajalooseikadest – Balti ketist, esimesest laulupeost ja sellest, kuidas me okupatsioonide kiuste hakkama oleme saanud. Kuid milleks rõhuda igal vabariigi aastapäeval kulunud minevikule, kui elame tohutult mitmekülgses olevikus ja meie ees seisab ambitsioonikas tulevik? Väiksel rahval on oluline mäletada, mitte unustada, kuid ka edasi liikuda.

Usun, et just uue, peale kasvanud põlvkonnana seda ka suudame. 104-le lisandub peagi teinegi 104 ja meie olevikust saab tallel hoitud möödanik.

Loodan siiralt, et Eesti ei kaota oma teravust, ehtsust ega ambitsioonikust.

Loodan, et peale kasvavad uued Skype’id ja Boltid.

Loodan, et meie mitmekesisus säilib.

Mina ei ole endiselt patrioot, kuid Eestis on see maagiline miski.

Eestlane ei usu jumalatesse, eestlane usub eelkõige iseendasse ja oma kodumaasse, laulmisesse…

Soovin meie armsale väiksele Eestile vaid head. Täpselt sellisena, nagu ta on – ehe ja aus. Meelekindlust ja sära, veel kõlavamat tulevikku, et sellest saaks kord minevik, millest järgnevates aastapäevakõnedes rääkida.

Armas Eesti, palju õnne!

Birgitta Vare

Läänemaa ühisgümnaasiumi 12.M

LÜGi kõnevõistluse Lääne Elu eripreemia

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments