Eelmine nädal tõi kurva teate – üks poiss, kelle kodutänavad olid 1950.–60. aastate Haapsalu vanemas pooles, on pikalt kestnud tervisemurede järel läinud ära taevasele pjedestaalile: Peeter Tammik (1952–2022).
Ta on üks neist, kes lõi 1970. aastate alguses kaasa kohalikus moodsas noortebändis Alfa-C, mis oma tegevusaja mitme aastakümnega kujunes Haapsalu legendiks. Ansambli üks tugisambaid, Kastininalt pärit Peeter Lõokene läks ära 2015. aasta juunis. Kaks Peetrit olid naabripoisid Suur-Liiva tänavalt.
Neid poisse on palju ja neid on igal pool, alati. Üks, kes ennast uhkusega Haapsalu poisiks peab, on Võnnu (Vilde) tänavalt pärit arhitekt Raul Vaiksoo, Peetritest mõne aasta noorem, aga samast sõpruskonnast ja samuti harrastusmuusik. Tema naabripoiss oli samuti Alfa-Cga kaua koos muusikat teinud Andres Teppor.
Raul Vaiksoost valmis hiljuti film, millele selle paar põlvkonda nooremad tegijad panid küsimärgita pealkirja: „Pätt või pühak“. Niisamuti olid väikelinna biitmuusikud sel ajal kasvatustegelaste jaoks pigem pätid, aga austajatele peaaegu et pühaku seisuses. Või nagu filmitutvustus Vaiksoo kohta ütleb: karismaatiline mees, kes ei seisa alati taevasel pjedestaalil.
Üks neist Haapsalu poistest eelmise kolmapäeva õhtul sinna astus. Paljudele on veel üks osaline ilusast noorusajast igavikku läinud. Hea sõber Peeter, Haapsalu vanalinna tänavate poisiks jääd sa alatiseks.
teada. Lootma peab, et Haapsalu tüdrukutega on lood paremad.