Mihkel Nestor: tööstuses jagub nõudlust, aga mitte töökäsi

Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik
Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik

Tööstuse majandustulemused on viimastel kuudel olnud hiilgavad ja võiksid olla veelgi paremad – kui jätkuks vaid materjali ja töökäsi.

Tööstuse kasvuhoog ei ilmuta raugemise märke. Viimati avaldatud arvude järgi kasvas tööstustoodang septembris tööpäevade arvuga korrigeeritud andmetel peaaegu 9 protsenti. Tööstuse kasv on olnud kiire juba pikemat aega, ent positiivse koondnumbri varju jääb nii mõnegi suure sektori totaalne edulugu. Näiteks on viimastel kuudel tootmismaht lausa viiendiku võrra suurenenud ehitusmaterjalide tootmises ja metallitööstuses, ent palju ei jää maha ka elektriseadmete tootmine. Kahekohalisi kasvunumbreid näitab mullusest kõrgest võrdlusbaasist hoolimata isegi majanduse jaoks väga oluline puidutööstus. Suurematest tööstusharudest on tootmismaht kahanenud vaid keemiatööstuses ja elektroonikaseadmete tootmises. Vastupidist trendi neis tööstusharudes selgitab koroonakriisi leebumine, vähemalt globaalsel tasandil, mistõttu vajadus koduelektroonika ja desinfitseerimisvahendite järele pole nii karjuv, kui see oli eelmisel aastal.

Ent mis seal salata, nii mõnegi tööstuse tootmismaht võiks olla praegusest kõrgemgi – kui vaid jaguks sisendit, millest toota. Ja seda veel muidugi sobiva hinna juures. Sama kinnitavad konjunktuuriuuringud: mitte iialgi varem pole nii suur osa tööstusettevõtetest nimetanud äri kasvu pidurdava tegurina materjali kättesaadavust. Selle aasta kolmandas kvartalis tõusis tööstusbaromeetri uuringus materjalipuudus lausa kõige olulisemaks tööstuse kasvu piiravaks teguriks. Neljanda kvartali uuringu põhjal on siin toimunud küll väike pööre tagasi. Viimase küsitluse järgi nimetas materjalinappust põhilise kasvu takistava tegurina umbes 25 protsenti ettevõtetest, ent lausa 38 protsenti tõi peamise pidurina esile tööjõupuuduse. Niivõrd tõsine oli tööjõuprobleem ettevõtjate jaoks viimati 2007. aastal.

Tööstusettevõtjate murele ei ole kiiret lahendust. Kui kiiresti laheneb ülemaailmne kitsikus, kus kõike näib nappivat ja kõik kallineb, on tõeline miljoni dollari küsimus. Asjaosalised kipuvad rääkima, et ka kõige optimistlikumal juhul võiks see aset leida alles 2022. aasta teises pooles, ent vaevalt keegi kindlat vastust teab. Probleemi tahkusid on lihtsalt niivõrd palju. Algatuseks kriisist taastumise järel suurenenud nõudlus, siis USA ja muu maailma vaheline tasakaalustamatus kaubavahetuses, mis on põhjustanud logistikakriisi, siis veel energiahindade kallinemine… Lisaks ei saa jätta mainimata, et hulk asjaosalisi on praeguse olukorraga vägagi rahul, sest segased ajad lubavad klientidelt koorida hingehinda. Samuti mõjutavad olukorra lahenemist klientide ootused. Kui ikkagi kardetakse, et vajalik sisendmaterjal pole õigel ajal kättesaadav või see aina kallineb, siis ostetakse võimalusel kaupa varuks rohkem kui parajasti tarvis, mis teravdab defitsiiti ja hinnatõusu veelgi.

Pikemas vaates pole praegune kitsikus muidugi tõsine probleem ja peagi leiab nõudlus ja pakkumine uue tasakaalupunkti. Palju keerulisem on lugu inimestega, kuna neid ei tooda juurde ükski tehas. Ja erinevalt kaubadefitsiidist ähvardab olukord tööturul leevenemise asemel pigem hullemaks minna. Pannes Eesti tööealise elanikkonna vanuse järgi joonisele, on olukorra tõsidus arusaadav igaühele. Niivõrd drastiline on meile vastu vaatav muutus. Kui üle 30aastaseid inimesi on meil igas aastakäigus umbes 20 000, siis 29aastaseid 17 000, 27aastaseid vähem kui 15 000 ja 25aastaseid 13 000. Sealt edasi jääb noorte arv pidama umbes 12 000 piirimaile. Seega kahaneb tööandjate värbamisbaas nooremas eagrupis sisuliselt paari aastaga 40 protsenti.

Nii mõnegi ettevõtja arvates on ainus lahendus sellele probleemile võõrtööjõud. Ent nagu me teame, ei ole kolmandatest riikidest töötajate toomine Eestisse lihtne. Ja Euroopa Liidust ei soovi siia keegi tulla liinitöötajate madala palgataseme tõttu. Kui ettevõtja murest on võimalik aru saada, siis ühiskondlikus plaanis tuleb tõsiselt küsida, kas töötajate hankimine välismaalt on mõistlik ja vajalik. Ehk ongi tööstuses võimalik vähemate töökätega hakkama saada? Nimelt – kuigi tööstuses on hõivatud 18% Eesti tööjõust, annab see vähem kui 15% majanduses loodud rikkusest. Mujal Euroopas on see suhe vastupidine. Lihtsustatult: me teeme liiga palju tööd liiga vähese raha eest.

Tööstuse ainus pääsetee oma kitsikusest tundub olevat investeerimine. Jagub ka lootust, et seda hakatakse tegema senisest innukamalt. Esiteks, tootmisressursside hõivatus on jõudnud ajaloolisele kõrgtasemele. Teiseks, tööstusettevõtete väga kõrge kindlustunne räägib sellest, et nõudlust jagub pikemaks ja investeeringud tootmismahu tõstmisse tasuvad end ka ära. Kolmandaks, suurenenud on laenunõudlus: kolmandas kvartalis kasvas uute laenude võtmine töötlevas tööstuses eelmise aastaga võrreldes 36 protsenti.

Lisaks kitsalt tehnoloogilise poolele investeerimisele tasuks mõelda muidugi laiemalt, kuidas suurendada mitte vaid käivet, vaid ka kasumlikkust. Rohkem tähelepanu vajaks nii tootearendus, disain, turundus kui ka müügitöö. Just seal peituvad Eesti tööstuse madala tootlikkuse juurprobleemid, mitte et meil seisaks masina juures, kus Soomes töötab üks mees, meil kolm tükki.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Aus valija
Aus valija

kehtiva koalitsiooni arusaam regionaalpoliitikast on ikka väga vildakas ja kriitikat ei talu 🙁
Enamik eelarvest kulub täissöönd orikate toitmiseks
Kogu mõistus!

Mnjah
Mnjah
Tööstus vajab eelkõige kvalifitseeritud tööjõudu ja ka seda, mida Eesti haridussüsteem ise ette ei valmista. Odavat tööjõudu ehk “orjasid” vajavad eelkõige teenussektori ettevõtted, kelle juhtimiskultuuri ei ole jõudnud arusaam, et odavale tööjõule suunatud ärimudelid ei ole jätkusuutlikud (inimene peab saama palka, mis ei sunni võtma lisa töökohta ja võimaldama normaalsel tasemel elukvaliteeti). Samuti oleme teatud sektorites EL tasandil odava tööjõu sissetoojad ja kasutajad, seda eriti IKT sektoris (kus töökoha asukoht ei mängi rolli) ehk keskmine palk ca 2800 eurot on Euroopa tasandil suhteliselt madal. Samas on analüütik jätnud kõige olulisema välja, tööstuse kõige suurem probleem on konkurentsivõime säilitamine ja seda… Loe rohkem »
wpDiscuz