0

Aidi Valliku aiandusblogi: looklevad ja rippuvad

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Eelmisel korral rääkisin ülevaatlikult neist istutusaladest, mida võiks rajada akende vaateulatusse, et aiailu jaguks talvekuudessegi. Kui õied ja rohelus on valikute seast väljas, jäävad üle kauni või huvitava kujuga võrad ja vormid, värviliste okstega lehtpuud-põõsad ning erinevat värvi kasukatega okaspuud. Kui soovime, võime oma talvisele istutusalale kaasata ka taimi, mis pakuksid aknast vaatajale rõõmu ja värvi ka varakevadel ja hilissügisel, sest eks needki ole üsna tubased ajad. Kuid vaatame neid valikuid nüüd otsast peale põhjalikumalt.

Niisiis, võrad ja vormid. Need saavad roheluse kaotanud või lumme mattunud aias erilise mõjukuse ja muutuvad otsekui elusateks aiaskulptuurideks. Siia kuuluvad näiteks rippoksalised nn leinapuud: arukask „Youngii”, hõberemmelgas „Tristis”, pihlakate, pöökide, jalakate ja iluõunapuude erinevad rippoksalised sordid, tüvele poogitud allapoole looklevate okstega pajud (nt „Kilmanrock”) jne. Paljude rippoksaliste puittaimede vooruseks, mis õigustab nende eksistentsi ka muudel aastaaegadel, on pealegi dekoratiivsed marjad, õied või lehtede sügisvärv. Nii võime imetleda varakevadel leinapaju hõbedakarvaseid urbi või maikuus iluõunapuu pakutavat õitevahtu, mille võrasse sügis toob uute esinejatena erekollased või punased pisikesed edevad õunakesed või pihlamarjad, ja noid viimaseid on olemas nii valgeid, roosasid, kollaseid kui ka tavapäraselt punaseid. Talvel aga, kui rippuvad oksad katab lumi, saame uue, salapärase ja müstiliselt mõjuva vaatemängu.

Sama hea või isegi veel parem valik on keerdus ja krussis okstega puud-põõsad, näiteks sarapuud „Contorta” ja „Red Majesty”, mille boonuseks on varakevadised urvad. Kuid ka pajude ja remmelgate seas on vingerdi-vongerdi-väänikuid, näiteks eri numbritega „Uralid” või siis eriliselt edev leinaremmelgas „Erythroflexuosa”, mille pööraselt krussis noored oksad on lisaks veel kollakasoranžid ja paistavad valge lume taustal väga ilusad ja värvikad. Kui külmakindlad „Uralid” võivad kasvada ka suureks puuks, kui lasta, siis „Erythroflexuosaga” seda muret ei tohiks olla, sest tegemist on üsna külmaõrna tegelasega, kes pärast karmi talve tahab küll tihti korralikku tagasilõikust, kuid on siiski visa elus püsima ja pajudele omase kiirusega tagasi kasvama.

Üks põnev keerdoksaline kask on „Spider Alley”, ja mu tähelepanu on püüdnud ka keerdoksaline viirpuu, millega käivad kevaditi kaasas valged õied ja sügiseti veel erepunased üsna suured marjad. Selle sordinime ma kahjuks ei taibanud üles kirjutada ja nüüd otsin seda taime ise kah taga nagu pime. Ning kuidas ma lehise „Diana” võisin unustada? Lehis on küll talvel raagus, aga „Diana” keerduvad oksad ning ebakorrapärane kasvukuju teevad temast ka siis tõelise pilgupüüdja. Pealegi on lehis unustamatult kaunis ka kevaditi oma helerohelises puhkevas okkarüüs ja sügiseti vaimustavalt kuldses kuues.

Ka okaspuude hulgast võime leida ebakorrapärase kasvukujuga puid, mis mõjuvad aias skulptuuridena. Sellised on näiteks elupuud „Sagrada” või „Malonyana Holub”, kuid taolisi põnevaid vorme leiab peaaegu kõikide okaspuude hulgast. Minu pikaaegne unistus on halliokkalise ebatsuuga leinavorm „Glauca pendula”, kuid ebakorrapärast leinavormi leiab rohkem tavaliste, rohelise okkaga ebatsuugade ja Kanada tsuugade seast. Ebakorrapäraste või rippoksaliste või üldse erikujuliste kasvukujude poolest on rikas ka kuuskede maailm. Eelmisel suvel õnnestus mul hankida ammu igatsetud Serbia kuuse vorm „De Ruyter”, mis on selline halli-rohelisekirju, mügarlik ja otsekui „sabadega” saledamapoolne puukene. Teine „sabadega” kuuseke, aga ühtlaselt tumeroheline, on mu aias Lätist ostetud „Valentins”. Üks neist rõõmustab silma elutoa- ja teine köögiaknast välja vaadates.

Laiemalt on tuntud ehk „tiigrisabakuused” ehk õige nimega „Cranstonii” ja „ussikuused” ehk „Virgatad”, mille rippuvatel ja looklevatel okstel puudub kuusele omane kohevus peaaegu täiesti, kuid need puud on sellegipoolest või isegi seda enam uskumatult dekoratiivsed. Need kasvavad küll suureks, nii et nende istutamiseks on suurt aeda vaja. Kuid ka kadakate hulgas on mitmeid ebakorrapärase jasvukujuga sorte, mis väiksemasse aeda passivad, näiteks „Grey Owl”, „Blaauw”, „Blue Alps”, „Horstmann’s Pendula” ja nii edasi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz