Pühapäeval Haapsalu linnuses etendatud esimese maailmasõja ja Vabadussõja-aegsed lahingud tuletasid meelde kirjandusklassikast pärit lauset: sõda Leipzigi linna all.
Sõda tõesti peeti, kuid mitte Leipzigi, vaid Haapsalu linna all. Nimelt taaslavastati sada ja enam aastat tagasi toimunud sündmusi – Haapsalu linnusemuuseumi ja Saaremaa sõjavara seltsi eestvõttel pidasid sõjaajalooklubid maha vabaõhuetenduse „Eesti iseseisvuse sünd”. Tegemist polnud teatritükiga, kuigi teatraalsust oli taaslavastuslahingus omajagu.
Haapsallu olid kogunenud kuue Eesti sõjaajalooklubi võitlejad, kokku veidi alla poolesaja inimese, seljas ajastutruud mundrid ning kaasas vintpüssid, kuulipildujad, suurtükid ja isegi soomusautod. Muidugi oli soomusautode puhul tegemist rekonstruktsioonidega ja tulistati pärispadrunite asemel paukpadrunitega.
Selliseid taaslavastuslahinguid on peetud mitmel pool üle Eesti, kuid Läänemaal tehti seda esimest korda. Saaremaa sõjavara seltsi eestvedaja Margus Sinimetsa sõnul on taaskehastajatel aastas keskmiselt viis-kuus sellist üritust. „EV100 ajal sai neid aga mehiselt tehtud – ei teagi, kui palju kokku,” ütles Sinimets.
Kuigi korraldajad ootasid Haapsallu enam kui 70 taaskehastajat, jäi koroonapiirangute tõttu tulemata 30 lätlast. „Kaks inimest Lätist siiski tuli. Neil on puhkus ja nad ütlesid, et võivad pärast karantiinis istuda küll,” ütles Sinimets. Ta lisas, et need mehed olid just Haapsalu ürituse tarbeks neli kuud soomusautot ehitanud. „Muidu oleksime sellest ilma olnud,” lisas ta.
Operatsioon Albion
Enne kui linnusemurul paugutamiseks läks, tuletas Sinimets koos Saaremaa sõjavaraseltsi liikme ja linnusemuuseumi kuraatori Jaak Mälliga meelde ohutusnõudeid: kuigi kasutatakse paukpadruneid, ei tohi pealtvaatajad turvalintidest üle ronida ega enne padrunikesti korjama minna, kui demineerijad selleks loa on andnud.
Läänemaa muuseumide haldusjuht ja harrastusnäitleja Märt Maiste, seljas Vabadussõja-aegne munder, võttis mikrofoni ees koha sisse, et etendus tagasivaatega ajalukku sisse juhatada.
…On sügis 1917 – kolmandat aastat käib esimene maailmasõda, veebruaris kukutati tsaar ja pukis on Kerenski juhitav valitsus. Saksa väed tungivad edasi ja Vene vägede võitlusmoraal langeb. Tsaariarmee ridades teenib 100 000 eesti meest. Eestis hakatakse oma maa kaitseks looma rahvusväeosasid ja 1917 sügisel alustataksegi I Eesti polgu formeerimist. 2. oktoobril tuuakse polk Haapsallu, kust marsitakse edasi Rohukülla, et sealt suunduda Saaremaale. Saaremaale jõutakse viia kolm roodu, kes seal koos Vene jalaväepolguga sakslaste vastu kaitsesse asuvad.
Ajalukku on see operatsioon, mille käigus Saksa väed hõivasid Lääne-Eesti saared, läinud operatsioon Albionina ning see oli Saksamaa vägede suurim ja edukaim meredessantoperatsioon esimese maailmasõja ajal. Dessant lõppes sakslaste võiduga ning algas Saksa okupatsioon Eestis.
Linnuseõuel märkis lahingu algust suurtükikärgatus. Eestlased koos Vene jalaväelastega olid koha sisse võtnud linnusevallil, sakslased ründasid peavärava poolt. Esialgu püsisid mõlemad pooled oma positsioonidel, siis asuti rünnakule. „Väga tore, et kõigepealt võeti positsioonid sisse, mitte ei tormatud kohe pealetungile,” kiitis etendust jälginud Läänemaa ühisgümnaasiumi ajalooõpetaja Kalle Lõuna.
Paarkümmend minutit paugutamist päädis, nagu ajaloost teada, eestlaste ja venelaste allaandmisega. Saaremaa lahingud tõid vast loodud Eesti polgule kaasa raskeid kaotusi: lahingus langes 20 ohvitseri ja 150 sõdurit, vangi võeti 16 ohvitseri ja 1582 sõdurit. Viimased neist pääsesid tagasi kodumaale alles kolme aasta pärast.
Soomusautode duell
Taaslavastuslahingu teiseks pooleks olid sakslasi kehastanud mehed vahetanud Saksa mundrid Vabadussõja-aegsete Eesti mundrite vastu ja ajas hüpati poolteist aastat edasi, kevadesse 1919. Lahinguväljal seisid vastakuti Kuperjanovi partisanid koos soomusrongide dessantüksustega ja teiselt poolt enamlased. Sinimetsa sõnul polnud tegemist konkreetse ajaloost teada oleva lahinguga, vaid lahingu koondnimetus võikski olla Kevad 1919.
„Tuld punastele!” kõlas käsklus ja lahing algas. Nii nagu esimeseski lahingus, püsisid vaenupooled esialgu oma positsioonidel. „Kuulipritsi!” kostis järgmine käsklus ja vana hea kuulipilduja Maxim, mis eelmiseski lahingus osales, toodi taas rahva ette.
Siis aga veeres toomkiriku nurga tagant välja enamlaste soomusauto, eestlaste suunas tuld andes. Eestlased ei jäänud võlgu ja valli tagant hakkas paistma nendegi soomusauto Estonia. Soomusautode toel asuti rünnakule ja nüüd võideldi juba mees mehe vastu.
„Omad tulid appi,” kõlas üle lahinguvälja ja enamlaste selja tagant linnusevallilt lähenes järgmine hulk sõdureid. Lahingu saatus oli otsustatud – enamlased andsid alla ja surnud jäid sõjaväljale lebama.
Võitjad võid soomust ehk sõjasaaki võtta. Üks võitlejatest uuriski langenud enamlase saapaid: „Kellel olid saapad puudu? Siit saab, number 45.”
Tulemus teada
„Nii väikese seltskonnaga oli see parim, mis teha saime,” ütles Sinimets pärast lahingut. Mäll möönis, et tulemata lätlaste pärast jäid sakslaste read hõredaks. Vabadussõja ja esimese maailmasõja perioodi on Sinimetsa sõnul keeruline mängida seetõttu, et tollaseid vorme on vähe. Üks korralik täisvillane rätsepatööna valminud Eesti vorm maksab umbes 600 eurot. Sellepärast kaasatakse esimese maailmasõja perioodi taaselustades palju Venemaalt päri klubisid, sest neil on tsaarivormid olemas.
Sinimetsa sõnul osaleb suuremates lahingutes tavaliselt paarsada inimest. „EV100 üritusel, kus soomusrong oli esimest korda väljas, oli kokku 240 inimest – siis saab juba süžeesid teha, saab langenuid, saab seda ja teist,” rääkis Sinimets.
Kõikvõimaliku ajaloo taaselustamise puhul on tulemus ehk võitja enamasti ette teada. „Võime igasuguseid tuntud ja tundmatuid lahinguid mängida, aga see, kes võidab, lepitakse enne kokku,” rääkis Sinimets. Ta tõi näiteks, et teise maailmasõja mängudes on kokku lepitud, et 1941 võidavad sakslased ja 1944 võidavad punased.
Sinimetsa sõnul on sedasorti taaslavastused võimalus tekitada huvi ajaloo vastu: „Kui pauku teed, siis isegi kui publik alguses ei tunne huvi, siis pärast lähevad koju ja uurivad, mis õieti toimus.”
näidend võiks rääkida kuidas seltsimehed allkirjastasid seltsimeestega lepingu 5 kolonni siiajätmisest ja narvataguse ja pihkvamaa mahamüümisest okupantidele
Oleks muidugi huvitav 🙂 Eriti see osa näidendist, kus üks läbirääkijatest, Mart Helme teeb venelastele teatavaks, et Eesti pool ei pea otstarbekaks nõuda piirilepingus Tartu rahu mainimist “kuna see on tupiktee ja niimoodi ei jõuta kunagi lepingu allakirjutamiseni” ja ” territoriaalseid nõudmisi Eestil ei ole ning just sellepärast peetakse piirileppe läbirääkimisi”.