3

Pean saama muusikali, muidu suren

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Kai Tarmula meelitas gümnasistidest välja John Travolta väärilised laupäevaõhtused tantsuliigutused. Foto: Arvo Tarmula
Kai Tarmula meelitas gümnasistidest välja John Travolta väärilised laupäevaõhtused tantsuliigutused. Foto: Arvo Tarmula

Läänemaa ühisgümnaasium toob lavale järjekordse muusikali, mille ettevalmistused on seni toimunud suure saladuskatte all – noored teavad vaid seda, et muusikali libreto kirjutas Sass Henno.

Selle napi teadmise tähe all toimus eelmisel neljapäeval osatäitjate valimine. „Otsime seekord hästi kindlaid tüüpe. Me ei tahtnud noortele ühtegi segavat vihjet anda, et saada neilt casting’ul kätte see ehe, toores, puhas emotsioon ja reaktsioon,” selgitas lavastaja Kai Tarmula.

Ka muusikalise poole pealt pole tegijad saladuskatet kergitanud, sest seegi võib materjalile suunavaid vihjeid anda. Teada on vaid nii palju, et kõik noodid, mis ette antakse, mängib maha varasematest lavastustest juba tuttav vilistlaste bänd. Siginat, saginat ja elevust on LÜGis sellise asjade korralduse tõttu vast aga enamgi kui tavaliselt.

„Seekord on nii, et casting’uks tehakse proove. Muusikaklassi ukse vahel käib pidev sõelumine ja bändiruum on kogu aeg kasutuses,” rääkis muusikali produtsent Mairi Grossfeldt.

„Mul on täna kõikide vahetundide ajal ukse taga elav järjekord – et teeme korraks veel läbi,” lisas laulujuht Karin Lükk.
Eelmiste nädalate jooksul ujutasid muusikali ihkajad Lükki üle nõustamispalvetega: millist laulu ja kuidas esitada, et žüriile oma lauljapotentsiaali kõige paremast küljest näidata. 
Sellist casting’u-eelset prooviperioodi pole Grossfeldti sõnul kunagi varem olnud.

Noortel on ihaldusobjekt silme ees: pean saama muusikali, muidu suren! Laulujuht Ilona Aasvere huulil mängles Mona Lisa naeratus – mis saab olla veel ägedamat ja paeluvamat kui uued lavale kibelevad talendid.

Samal ajal, kui Lükk ja Grossfeldt koolimaja uhkes aulas asjade seisust ülevaadet andsid, kihas aula uste taga koridoris nagu sipelgapesa – seal ootas 39 noort võimalust tõestada žüriile oma sobivust muusikalilavale. Elevusest trillerdava jutuvada vahele kostus kitarririffe ja… ehedat lapi joigu.
Järgmised tunnid tõotasid tulla huvitavad.

Grossfeldt avas aulaukse. „Palun esimene!”
Kaaslaste ovatsioonide saatel astus enesekindlal sammul saali Poiss nr 1, keda siinkirjutaja nägi samas olukorras kaks aastat tagasi, kui valiti tegelasi muusikali „100 aastat koolielu”. Sinna ta ei saanud, kuigi laulis nagu lõoke. Grossfeldt selgitas pärast, et põhjus oli proosaline – tookord ei sobinud tüpaaž. Nüüd on aga täiesti teistugune lugu ning uus võimalus.

Poiss nr 1 võttis oma võimalusel kohe pikema jututa sarvist kinni. Kui tegemist olnuks telesaatega „Eesti otsib superstaari”, ütelnuks selle žürii liikmed, et „see oli väga ilus ja tugev algus tänasele saatele”, „kõik oli paigas – sa tegid selle loo enda omaks” ja „tubli poiss, oskad laulda küll!”.
„Ma arvan, et kõigil ei lasta täna nii pikalt laulda,” nentis Tarmula.

Lisaks laulule pidi iga lavale tahtja esitama ka tekstilise lühivormi, milleks võis olla nii luuletus kui ka jutujupp. Poiss nr 1 teatas, et tema loeb LÜGi vilistlase Karl-Christoph Rebase luuletust – ja tegi seda sellise fiilinguga, nagu oleks need read ise kirjutanud.

Ja siis käivitas Tarmula oma „näita mulle oma värve”-kadalipu.
„Nüüd proovi lugeda seda sama hästi vaikselt… veel vaiksemalt…”
„Ja nüüd vihaselt!”
Poiss nr 1 häälestas end sekundiga vastavalt ette antud parameetritele.
„Väga hea! Ma rohkem sind kinni ei hoia,” teatas Tarmula. Ta juba sai, mis tahtis.
„Oot, pilt ka!” hüüdis Grossfeldt ja krapsas end kollaselt kott-toolilt püsti.
Tarmula tegi Poisist nr 1 mobiiliga klõpsu ja siis võis too minna.
„Ootame sind 15.45 liikumisvooru!” hõikas Grossfeldt talle järele.

Tüdruk nr 1 otsustas, et loeb kõigepealt ette teksti ja siis laulab. Žürii noogutas heakskiitvalt. Tüdruk alustas.
„Nüüd istuvad siin kuulmispuudega vanatädid ja sa pead seda juttu rääkima nii, et nemad ka aru saaksid,” tellis Tarmula.
Tüdruk takerdus korraks ja pani siis detsibelle veidi juurde. Liiga vähe.
„Ei kuuuuleeeeee!” teatas Tarmula. Tüdruk nr 1 tegi end paremini kuuldavaks, püüdes sealjuures arvestada ka hüpoteetilise publiku ealiste iseärasustega.
„Püüa nüüd rääkida seda nagu klatšijuttu.”

Natuke marineerimist veel ja Tüdrukul nr 1 lubati laulma hakata. Ta üllatas žüriid Tiiu Variku lauldud hitiga „Laulev vahanukk”. Aplaus. Ja pilt.
„Naeratan ka või mitte?“ päris ta enne klõpsu tegemist rõõmsalt.
Kõik naersid. Kah rõõmsalt.

Sellise valemi järgi grilliti kõiki, kes olid otsustanud pimesi ja pea ees seiklusesse tormata. Tuleb, mis tuleb! Ja nad peavadki kõigeks valmis olema.

„Loe nii kurvalt, et nutt tuleb peale!”
„Nüüd loe nii kõvasti, et sõbranna, kes on praegu kaupsi juures, kuuleb sind. Ei kuule! Pane juurde! Veel! Veeeeel!”
„Nüüd sa oled salamissioonil ja pead sõpradele sõnumi edasi andma.”
„Sa oled kekaõps, kelle õpilased hakkavad võistlustel just sadat meetrit jooksma.”
„Nüüd räägi salajuttu, nagu mees mehele!”
„Räägi seda juttu nagu targutav pedagoog.”
„Sa pead kogu kooli ees seda juttu lugema ja absoluutselt mitte keegi ei viitsi sind kuulata. Kehtesta ennast! Eih, kõik jooksid juba laiali… Ma tahan näha oraatorit! Ole suur kõnemees! Tao oma mantrat! Praegu ei järgne sulle mitte keegi! Ikka ei usu.. Võta rusikas appi! Sa oled praegu nagu lapsi armastav Lenin, ole Stalin! Ole kuri! Veeeel!”

Tarmula töötles oma tulevast lavamaterjali metoodiliselt ja dünaamiliselt, endal pilk hasardist põlemas. „No mõne puhul sa näed kohe, mida saad, eks. Aga no nad ikka alati üllatavad, kui nad lahti muukida,” seletas ta.

Tarmula polnud ainuke, kes tol päeval üllatus.
Kui Poiss nr 3 alustas oma lauluga, milleks oli Raimond Valgre „Helmi”, hakkas Grossfeld oma kott-toolis nihelema. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu. Alati pigem malbe naine üürgas silmi pööritades üle kogu suurepärase akustikaga heledatoonilise aula, nii et seda kuulsid kindlasti ka kõik ukse taga olijad: „Miks sa varem suud lahti teinud pole?!” Teisedki ahmisid õhku – kust luuavarrest see siis nüüd tuli?!
Poiss nr 3 naeratas veidi kohmetult. Ja õnnelikult.

Kui žürii oli tosin kandidaati läbi hekseldanud, tuli sirutuspaus – liikumisvoor. Kõik 39 kutsuti korraga saali. Alustuseks pidas Tarmula neile informeeriva loengu teemal, millesse nad end seganud on ja mis asi on õigupoolest koolimuusikal.

„Mingit mämmerdamist pole, ei mingit vaheaega, kogu lugu läheb ühes tükis, otsast lõpuni anname laval hagu ja energia peab kogu aeg üleval olema!” teatas ta resoluutselt.

Järgmiseks õpetas Tarmula neile üks-kaks-kolm selgeks tantsusammude kombinatsiooni, mille sünniaasta jääb äratuntavalt läinud sajandi 70ndatesse aastatesse. Kui käima läks „Saturday Night Feaveri” soundtrack, oli kõik selge. Äratundmishetk väljendus ka noorte nägudel ja kehades, mis end mõnuga rütmi hoolde andsid. Suure tõenäosusega unustas osa neist muusikaga kaasa minnes üldse ära, et seegi on osa tuleproovist – Tarmula silmad ja Grossfeldti mobiilikaamera tegid oma tööd.

Casting kestis tol õhtul veel mitu tundi ja kõigil sel osalenutel tuli üle elada rohkem või vähem unetu öö – kas ma pääsen muusikali? Kas minu nimi on homme teiste seas selles nimekirjas, mis koolimajas seinale riputatakse?

„Väga lootusrikas!” teatas Tarmula vastuseks küsimusele, milline mulje tal tänavustest kandideerijatest jäi. „Selle lavastuse tüpaažide kontekstis on tulemus hästi positiivne,” lisas ta selgituseks.

„Valisime välja 22 poissi-tüdrukut. Rohkem seekord ei saa, sest täpselt nii palju on rolle,” seletas Tarmula. Ta ütles kohe juurde, et nende jaoks, keda seekord ei valitud, polnud see kindlasti mahavisatud aeg. „Absoluutselt mitte! Ma juba näen siin kaadrit, kes võiksid kindlasti järgmises muusikalis mängida – praegu on lihtsalt liiga noored. Aga nad said megakogemuse!”

22 õnnelikuga läheb nüüd lahti kõva töö. „Esimeses proovis teeme tekstilugemist, et rollid ära jagada. Mul on mingi ettekujutus tekkinud ja Mairil ka. Jube põnev on vaadata, kas meie nägemused lähevad kokku!” rääkis Tarmula.

Kui aeg on küps, tehakse asjaosalistele teatavaks, mis tüki Sass Henno LÜGi tellimusel valmis kirjutas.

Seniks saab poetada vaid märksõnad, et see on popp ja noortepärane, samas ajastuteülene, et mitte öelda – klassika.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
juss
juss

Autoriks Sass Henno, see ütleb ju kõik.

virks
virks

no mina mäletan ikka neid aegu kui Trmula kai trummipõrina saatel punalippu sinna samasse saali sisse tassis

larry
larry

kurjam kas teil midagi muud tõesti teha ei ole kui meid vallutavale võõrkultuurile oodi laulda ja kiidelda kui hästi me seda teha oskame

wpDiscuz