Kui vastata pealkirjas esitatud küsimusele lühidalt, siis praegu mitte midagi.
Teada on ainult see, et presidendivalimised võivad alata juba järgmise aasta 11. augustil, aga võrreldes kuue varasema korraga pole ainult aasta enne valimisi olnud kunagi varem nii segane seis.
Senistele presidendivalimistele tagasi vaadates võib need jagada kaheks. Esiteks sellised, kus tihedas konkurentsis valiti uus riigipea. Niisugused presidendivalimised toimusid 1992 (võitja Lennart Meri), 2001 (Arnold Rüütel), 2016 (Kersti Kaljulaid). Selliste valimiste tulemusi oli raske ette ennustada, sest kandidaadid olid suhteliselt võrdses seisus. Ka 2016. aastal, mil kõik „päris” kandidaadid läbi kukutati.
Teist sorti valimised olid need, kus ametis olev president kaitses oma töökohta Kadriorus. See õnnestus Meril (1996) ning Toomas Hendrik Ilvesel (2011), kuid ebaõnnestus Rüütlil (2006). Juba ametis oleva presidendi tagasivalimise tõenäosus oli alati suurem, sest tal on viis aastat aega, et tagada endale avalikkuse, erakondade ning võimalike valijameeste toetus.
2021. aasta presidendivalimised erinevad eelnevatest, sest ametis oleval presidendil ei pruugigi tekkida võimalust teiseks ametiajaks kandideerida isegi juhul, kui ta seda väga tahab, sest erakonnad ega valijamehed ei esita teda kandidaadiks. (Kaljulaid on hoolega hoidunud ütlemast, kas tal selline soov on.)
Nii nõrgas seisus nagu Kaljulaid pole aasta enne valimisi olnud ükski ametis olev president. See nõrkus ei johtu Kaljulaidi isikust, vaid viisist, kuidas ta presidendiks valiti. Kõigil varasematel ametis olevatel presidentidel on selja taga olnud mitme tugeva erakonna toetus. Kuna Kaljulaid sai täiesti ootamatult presidendiks põhjusel, et riigikogu pidi lahendama ummikseisu ning vältima põhiseaduslikku kriisi, siis polegi tal kunagi olnud „oma” erakondi, millele toetuda.
Neid erakondi ei ole ka tekkinud, sest Kaljulaid on erinevalt paarist eelkäijast olnud valitsusparteide jaoks ebamugav riigipea. Paljude konfliktide tõttu valitsusega on tal peaaegu võimatu loota Keskerakonna–EKRE–Isamaa toetusele. Väärtushoiakutelt on presidendile palju lähemal Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kuid neil on omal mitmeid tugevaid kandidaate.
Praegu väldivad erakonnad presidendivalimistega tegelemist, kuni see on vähegi võimalik. Seda põhjusel, et erakondade ning isiklikult nende esimeeste edu ei mõõdeta 2021. aasta augustis-septembris toimuvate presidendivalimiste, vaid 17. oktoobril toimuvate omavalitsuste valimiste põhjal.
Kõige ebamugavam on Keskerakonna seis, sest avalikkus hakkab järjest nõudlikumalt vaatama peaminister Jüri Ratase otsa olukorras, kus valimised lähenevad, midagi ei toimu ning üha tõenäolisemaks muutub 2016. aasta piinliku jandi kordumine. Ehk just seetõttu on seni avalikkusele mingeidki sõnumeid presidendivalimiste kohta saatnud ainult keskerakondlased. Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid intrigeeris mais enda nimel tehtud avaldusega: „Kiigutame seda teemat nii kaua, kuni saame lõpuks Jüri Luige presidendiks.”
Toetades eelmiste valimiste lõppvoorus „üle jäänud” isamaaliitlast Luike, tõestab Keskerakond avalikkusele, et nemad oma partei kandidaadiga seekord välja ei tule ning näitavad soovi leida valitsusliidu ühine kandidaat.
Keskerakonna veteranpoliitik Olav Anton (riigikogu liige 1992–1999) kirjutas äsja ERRi arvamusportaalis, et sisuliselt ainus võimalus president riigikogus ära valida ning 2016. aasta häbi vältida on see, kui valitsusliit leiab ka Reformierakonnale sobiva presidendikandidaadi: „Valitsusliidul on ees sama suur valik: leida Reformierakonnale vastuvõetav koalitsioonikandidaat. Ainult sotsidest kokkuleppeks ei piisa, kaks häält jääb puudu.”
Kui Antoni või tema nime all esitatud keskerakondlik idee omaks võetakse, siis on presidenti tõesti lihtne valida. Ent see eeldaks esiteks praegu uskumatuna näivat üksmeelt valitsusliidu sees ning teiseks ka Reformierakonna soovi koostööd teha. Liiga ilus, et olla tõsi?
Me teame, et rahvas presidenti valida ei saa. Ja nii peabki olema. Järgmise sammuna tuleks võtta rahvalt tagasi võimalus valida parlamenti.
Äärmusparempopulistid võivad valimistega võimule saada ning siisnon demokraatiaga kõik. Valimised on üldse selline natsionalistlik nähtus.
kes nüüd Põhja Koread tahab teha ah!?
Põhja Koreas on diktatuur mida juhib sõjavägi. Eestis oleks valimiste kaotamisel liberaalne demokraatia. Meie vasakerakonnad ja tõelised parempoolsed erakonnad said vanas heas kolmikliidus olles väga hästi demokraatliku juhtimisega hakkama. Nende ajal toimunud valimised tõetasid, et nad ei kaldu diktatuurile ja rahvas usaldab neid tagasivalides. Seega poleks olnud rohkem valimisi vaja peale nende teistkordset võimuletulekut. Siiski toimusid valimised ning nüüd siin me oleme ja kannatame. Kõige olulisem on säilitada liberaalne demokraatia, kuna vastasel juhul satuvad ohtu vähemused ja Eesti maine.
Vabandage, kas Teie olete ka rumal või olete lihtsalt provokaator?
mismoodi me kannatame siis? Tahaks kohe huvi pärast teada. Te ajate nii padurumalat teksti, et paha hakkab.
Hetkel vähemused juba kannatavad. Vähemusorganisatsioonidelt üritati võtta rahastus. Kui see oleks läbi läinud, siis tulemused oleks olnud katastroofilised. Sajad soohäiretega inimesed poleks saanud tuge soovahetusel ning lisaks poleks feministeerium saanud enam teha teavitustööd. Õnneks üks tubli minister riskis oma ametikohaga, et riigile elutähtsate vähemusorganisatsioonide rahastus jätkuks. Lisaks kannatame me koroonaopiirangute all. Paet ja ligi andsid ju selgelt mõista mida tehakse valesti. Peale selle vohab ka jube korruptsioon. Kui delfit loete, siis on teada, et onpidevad ukraina tööliste tagakiusamised toimumas. Sama teema ka välistudengitega ja näiteks muude võõrkeeli rääkivate inimestega. Sisuliselt on eestlased ainsad, kes praegu enavähem normaalselt siin riigis elada… Loe rohkem »
Päris karm oleks sellisel juhul. On muidugi olnud ka sarnaseid aegu, aga see pole hästi lõppenud.
tsirkust pole mõtet korraldada, sest seda institutsiooni pole meil vaja. kokkuhoitud rahaga saab mitu lastehaiglat ülal pidada, seda me lapsed väärivad, aga mitte kampa tühitallajaid ja turiste ülal pidada.
Tuleb nõustuda,et tsirkus viimase presidendi valimistel on selle ametikoha rahva silmis madaldanud tasemele,kus kedagi ei huvita,kes sellele ametikohale astub ja mis tähtsust selle ametikohal on.
Palju halba jõuab Eesti mainele teha küll. Praegune ju kaebleb välismeedias, kui halb on Eestis see valitsus jne. Musta pesu pese kodus.
elas ja priiska kogu oma kammarillaga riigi kulul ja nuttis isakestele ameerikas kui vähe talle makstakse ja ta armukesi toidame elu lõpuni
et roolijoodiku analüüs pole adekvaatne