0

Mihkel Nestor: võlad ja koroonaviirus

Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik
Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik

Koroonakriis sunnib niigi rängalt võlgu olevaid riike laenukoormust veelgi suurendama. Millise tuleviku taoline keskkond kujundab?

Koroonaviirus ja selle leviku aeglustamiseks kehtestatud piirangud ähvardavad kaasa tuua sügavaima majanduslanguse alates 1930. aastate suurest depressioonist. Sellise karmi hinnangu maailmamajandusele andis rahvusvaheline valuutafond (IMF). Tõepoolest, mida päev edasi, seda süngemaks majandusprognoosid muutuvad. Esialgu paariprotsendilist majanduslangust kuulutanud ennustused on tõmmatud juba miinus kümne protsendi lähedale. Majanduslangus ei tähenda vaid raha, vaid hulka inimlikke kannatusi. Hirm ähvardava sotsiaalse katastroofi ees sunnib riike tegema väga suuri kulutusi, et halvimat ära hoida. Kui suureks kujuneb meetmete hind ja kuidas neid kinni maksta, on pigem teisejärguline.

Vähene tähelepanu hinnalipikule on mõistetav. Kindlasti soosib seda ka asjaolu, et juba kümmekond aastat on tegutsetud keskkonnas, kus laenamine on riikide jaoks tasuta või ollakse sellele lausa valmis peale maksma. See on väga erinev 2009. aastast. Suuremate riikide abipaketid sisaldavad nüüd rohkem nulle, kui enamik meist iial näinud on. Kuigi suurema osa lubatud summadest moodustavad laenugarantiid, millest reaalselt tuleb käiku anda loodetavasti vaid murdosa, on summad siiski muljetavaldavad. Näiteks Itaalia ja Saksamaa abipaketi maht jääb praegu 750 miljardi, Prantsusmaal 350 miljardi ja Hispaanias 200 miljardi euro kanti.

Raha selleks ei tule küll (veel?) otse keskpanga kontolt ja näiteks Itaalia puhul on ennustatud, et riik peab tänavu välja andma 400 miljardi väärtuses võlakirju. Analüütikute hinnangul tõuseb Itaalia laenukoormus suhtena SKTst varasema 134 protsendi juurest seetõttu üle 150 protsendi. Sealjuures on tegemist alles majanduse esmaste päästmismeetmetega ja suure tõenäosusega tuleb majanduse stimuleerimist eelarvepoliitika abil jätkata aastaid. Selleks kulub veel väga palju laenuraha.

Nende laenude intressimäär ähvardab kujuneda aga kallimaks, kui varem oodatud, seda hoolimata Euroopa Keskpanga jõulistest pingutustest. Kuigi keskpank plaanib tänavu osta finantsturgudel võlakirju 1,1 triljoni – jah, miljoni miljoni! – euro eest, pole see olnud piisav. Investorite hirm selle ees, et Itaalia ei suuda oma võlgu teenindada, on põhjustanud müügilaine, mille tulemusena on Itaalia võlakirjade tootlus tõusnud. Sama või isegi madalamat intressi maksab suur hulk eestlasi oma kodulaenu pealt. Erinevus Euroopa „riskivaba” finantsvara, Saksamaa kümneaastase võlakirja tootlusega on kasvanud 2,3 protsendi juurde.

Sellest tulenevalt on Itaalia otsimas kõiki võimalusi, et oma laenamiskulud kontrolli alla saada. Üks lahendus selleks oleks riigispetsiifiliste riskide hajutamine teiste euroala liikmesriikide abil, andes uusi võlakirju välja ühiselt – tuntud kui „koroonavõlakirjad”. Loodetavalt oleks ühiselt tagatud võla hind oluliselt madalam. Selle saavutamiseks on Itaalia üheskoos paljude teiste riikidega moodustanud jõulise ühisleeri.

Taoline lähenemine ei ole meeltmööda aga mitmele põhjapoolsemale, ajalooliselt konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigile eesotsas Hollandiga, kes ettepanekule vähemalt sama jõuliselt vastu puikleb. Vastasleeri hirmutab mõte, et ühiselt tagatud võlakirjadega jätkatakse pillavat toetuste jagamist ka seal, kus abi pole hädavajalik. Ühine garantii võib tõsta finantsturgudelt laenamise hinda seni vastutustundlikku eelarvepoliitikat ajanud riikide jaoks.

Üksmeele ja solidaarsuse puudumine euroalal on vesi skeptikute veskile ja erinevus Saksamaa ja Itaalia võlakirjade tootluste vahel käriseb seetõttu veelgi. Musta stsenaariumi kohaselt päädib pettunud Itaalia süvenev euroskeptitsism rahaliidust lahkumisega, mis investorite vaatevinklist on hirmutav perspektiiv. Lisaks Itaaliale satuksid nii löögi alla peaaegu kõik kõrge võlakoormusega Euroopa riigid.

Teisalt on vastaspoolele üle tulnud mitmed senised ühist laenamist vastandanud eksperdid. Põhjus on see, et Itaalia ja teiste kõrgema võlakoormusega riikide edasine intressikoormuse kasv on suurem oht Euroopa majandusele kui see, et Itaalia ülemäära kulutab või raha hind teiste jaoks komakoha võrra tõuseb.

Tõenäoline tulevik on siiski selline, et eurotsoon jääb püsima ja Itaalia selle liikmeks. Küll on koroonakriisi kaasavaraks hiiglaslikud riigivõlad. Ilmselgelt saab tohutu võlakoorem olema pidev finantsrisk ja otsene takistus maksutulude sihipärasel kasutamisel. Eeldades Euroopa poliitikute valmidust üheskoos jätkata, ei ole keeruline arvata, millisel tasemel püütakse järgneval kümnendil hoida intressimäärad ja millisel inflatsioon.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz