0

Silma õpikoja juures on perele sobiv matkarada

Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker. Foto: Malle-Liisa Raigla
Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker. Foto: Malle-Liisa Raigla

Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker on õpikoja ümbrusse loonud matkaraja, mida huvilised saavad nutitelefoni abil läbida.

„Et keerulisel ajal üksi või perega looduses liikuda,” põhjendas rakenduse tegemist Valker.
Et rada telefonis jälgida, tuleb alla laadida Navicupi äpp. Silma õpikoja juures on kaardil punkt „Põnev loodusretk Silmal”. Et rajale telefonis ligi pääseda, tuleb sisestada nimi ja parool. Valkeri sõnul pani ta raja parooli alla, et saaks hoomata inimeste arvu. „Me ei taha Viru raba teha,” viitas Valker ülerahvastatud matkaradadele.

Pühapäeval avatud raja oli neljapäevaks läbinud iga päev paar inimest, peamiselt need, kes sattusid juhuslikult õpikoja lähedale. Rada on Valkeri sõnul läbitav kõigile ja sobib hästi lastega peredele, sest pole liiga pikk ning põnnid ei väsi ära.

Neljapäeva õhtul käisin ligi kahekilomeetrise raja Valkeriga koos läbi. Kogu retk võttis aega pisut üle tunni. Kuigi raja läbimiseks kindlat marsruuti äpis ette nähtud pole – on ainult punktid, mida tuleb läbida –, on kõndimist mõistlik alustada õpikoja tagant Saunja lahe ääres ning sealsamas lähedal ka lõpetada. Kokku on 12 punkti. On nii küsimusi, millele tuleb vastata, kui ka lihtsalt informatiivseid punkte. Enamik küsimustest on loodusteemalised, aga on ka ajalooküsimusi. „Saab otsida ja selle võrra targemaks,” ütles Valker.

Merikotka-nimelist punkti tutvustavas tekstis on kirjas, et hea õnne korral võib taevasse vaadates ka kotkast näha. Punkti juures lindu kuskil ei paistnud. „Täna oli mitu korda, kui oleks õnneks läinud,” ütles Valker.

Siiski tiirutas merikotkas hiljem mitu korda päris lähedal meie peade kohal. „Meil on linnud välja koolitatud – kui on loo kirjutamise päev, on nad kohal,” märkis Valker.
Kui edasi kõndisime, kostis üle metsa justkui pudelisse puhumise hääl. „Kuuled? See on hüüp,” teatas Valker.

Hüübi häält kuulsime päris tihti, kuid lindu ennast ei näinud. Valker rääkis, et tihti on õhtuti kuulda kahte hüüpi, kes kordamööda häält teevad. Hüüpi on metsas kuulda maikuu lõpuni.

Matkaraja kaugeim punkt on Riimi vaatetorn, kus ühelt poolt näeb Riimi merd ja Aulepa tuulikuid ning teiselt poolt Saunja lahte ja Haapsalu vaadet. Kuna olime rajal veidi enne päikeseloojangut, hakkasid ka linnud veele tagasi kogunema. Valker rääkis, et lahel käib söömas ka Laikmaa muuseumi 300pealine hallhaigruparv. Pidevad kalastajad on veel mitusada kormorani ja paljud teised linnud. „Siin on pidev kalatoiduliste lindude liiklus,” ütles Valker.

Kui raja esimene pool viis meid mööda Riimi mere äärt, siis tagasi liikusime Saunja lahe äärt mööda. Roostikust lendas pidevalt linde, veel enamate lindude häält oli kuulda. Valker teatas hoobilt kõikide lindude nimed, keda nägime või kuulsime. Näiteks kuulsime roohabekat. „Kui vaikuses lähed, nagu see rada mõeldud on, siis on kogu aeg linde näha,” rääkis Valker.

Proovisin erinevaid tiivulisi ka pildile saada, kuid tulutult. „Kohe tulevad laululuiged, need peaksid hästi pildile jääma,” ütles Valker.
Teele jäi ka suur saar, üks Valkeri lemmikpuudest. Puu oli vahepeal kannatanud saaresurma all, kuid tervenes.
„Näe, kähriku jäljed,” teatas järsku Valker ja osutas mudas paistvatele jälgedele.

Tutvusime ka erinevate lindude jäetud jälgedega.
Veepiiri lähedal kõndides selgus, kui õige oli Valkeri soovitus kummikud jalga panna, sest vahepeal vajus jalg päris saapaääreni mudasse. Siis soovitas Valker mul pisut maa poole kõndima minna.

Mina aga püüdsin telefonist jälgida, kui kaugel on järgmine punkt. Kaardil asuvad punktid hüppavad telefonis lahti, kui oled punktist umbes kümne meetri kaugusel. Vahel on aga targem kõndida väikese ringiga. Selleks on tarvis pea telefonist tõsta ja ümbrust jälgida.
Hiljem kõndisime üle pokude, mille vahel oli samuti pehme muda, millesse oleks võinud taas vabalt sisse vajuda. „Pokud alles hakkavad tarnasid peale kasvatama,” ütles Valker. „Nagu Edgar Valter kujutas, on iga mätas ise nägu. Lapsed oskavad sealt midagi näha – meie jaoks on see juba keeruline, aga lapsed näevad.”

Kui üle pokude oli käidud, oli jäänud viimane punkt – Silma õpikoda, mille terrassilt näitas Valker binokliga kahe kilomeetri kaugusel asuvaid Kalevipoja kivisid. Sellega oli matk lõppenud.

Valker tahab kaardikeskkonda veel radasid märkida. Järgmised rajad on mõeldud inimestele, kellel on rohkem aega – umbes pool päeva – ja kes on autoga. „Katsun sellised punktid valida, et oleksid kõigile huvitavad – et ei oleks ainult linnupunktid,” rääkis Valker.
Tema sõnul on Silma piirkond selline, kus on maailma mõttes erilised loodusväärtused väikesel alal koos. Paljud neist on kergesti ligipääsetavad, kuid inimesed ei oska neile tähelepanu pöörata ja lähevad mööda. Kaardirakendus aitab vaatamist väärt detailidele tähelepanu pöörata.

Järgmine rada valmib Valkeril lähinädalatel. Tal on plaanis rajapunkid ka paberile trükkida, et need, kel pole nutitelefoni või kes ei taha rada nina telefonis läbida, saavad infot ka paberkaardilt.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz