Hannes Rumm: koroonaviirusega koos möllab infodeemia

Kõige kohasem raamat kogu maailma hirmu all hoidva koroonaviiruse ajal lugemiseks on Nobeli kirjanduspreemia võitja Albert Camus’ romaan „Katk”.

Romaani tegevus toimub 194… aastal Orani linnas Alžeerias. Muidugi pole mõistukõneline romaan eluohtliku epideemia üleelamise käsiraamat, aga pakub praeguses olukorras nii nauditavat kui ka õpetlikku võrdlusvõimalust kirjandusteose ja eheda elu vahel.

Kui Oranis hakkasid massiliselt surema rotid ja seejärel esimesed inimesed, kohtusid kaks arsti. Ametlikke analüüsitulemusi veel polnud ning avalikult välditi ootamatust probleemist rääkimist, kuid tohtrid olid haiguse ära tundnud. Vanem neist, kes oli näinud katku nii Hiinas kui ka Pariisis, selgitas ametivõimude vaikimist ja jõuliste otsustega venitamist nii: „Avalik arvamus on püha asi. Ei mingit paanikat!”

Eks just nõnda käitusid nii Hiina kui ka Iraani võimud, kes viimase võimaluseni ei soovinud tunnistada, et juhtunud on midagi enneolematult ebameeldivat, ning muutsid haiguspuhangu tagajärjed venitamisega palju hullemaks.

Avaliku arvamuse üleskeeramist ning tahtmatut paanika tekitamist on iga hinna eest vältinud ka teiste riikide, sealhulgas Eesti võimud. Mina seda neile küll ette ei heida, sest paanikas inimesed teevad enamasti rumalusi, mis võivad olla ohtlikud neile endile ning teistele inimestele.

Tänu sotsiaalmeedia plahvatuslikule arengule levib igasugune info pöörase kiirusega ning paanikal võib olla palju ohtlikumaid tagajärgi kui viirus ise. Juba veebruari alguses hoiatas maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) „infodeemia” eest. Selle sõnaga tähistatakse nii tõese kui ka valeliku info uputust, mis on kaasnenud ka koroonaviirusega. Infodeemia tähendab miljardeid ajakirjanduslikke ja sotsiaalmeediapostitusi, mille seast inimestel on raske tõde leida.

WHO üks Eestis vähe tähelepanu pälvinud, aga väga mõistlik samm oli suhtlemine ülemaailmsete sotsiaalmeediafirmadega nagu Google, Facebook, Twitter ja Youtube. Esiteks paluti tänapäeva maailma suurvõimudel juhtida infopäringud viiruse kohta esimesena WHO või riiklike usaldusväärsete infoallikate juurde. Samamoodi on paljud riigid koostöös sotsiaalmeediafirmadega kaitsnud viimastel aastatel oma valimisi võimalike vaenulike rünnakute eest, suunates infopäringud ametlikku ja usaldusväärset infot pakkuvate allikate juurde. Teiseks paluti sotsiaalmeediafirmadel piirata valeinfo levikut, mida ajendasid poliitilised ja ärihuvid, aga enamasti lihtsalt inimlik lollus.

Tuleb tunnustada Eesti inimesi, kes on suutnud viirusepaanikat vältida. Me ju peame austraallasi arukaks ja haritud rahvaks, aga ometi osteti sealmail poed koroonaviirusega kaasnenud paanika tulemusel tualettpaberist tühjaks. WHO selgitab siiamaani miljonitele inimestele, et ilutulestikurakettide tekitatud suitsu sisse hingamine ei aita Covid-19 vastu, küll aga kahjustab kopse.

Eri riikides on viirusehirmu püütud kasutada poliitilises võitluses. Donald Trumpi valimistiim süüdistas ameerika ajakirjandust koroonaviiruse kasutamises presidendi ründamiseks. Poolas käitus opositsiooniline presidendikandidaat nagu mõni vandenõuteoreetik, süüdistades praegust riigipead selles, et võimud varjavad riiki tabanud viiruse tegelikku ulatust.

On erakordselt meeldiv, et Eestis on kõik erakonnad suutnud seni vältida kiusatust kasutada viiruse levikut ära parteipoliitikas. Ja ka inimestel on jätkunud tervet mõistust ning kannatlikku meelt esimestest ebameeldivustest hoolimata.

„Katk” kirjeldab, kuidas taud paiskas segi inimeste igapäevase elu ning muutis nad närviliseks ja kibestunuks. „Nende esimene impulss oli kiruda valitsust,” tõdes Camus.

Siit tuleb veel üks paralleel maailma kirjandusklassikasse kuuluva romaani ning 2020. aasta Eesti vahel: sarnaselt Orani võimudega on ka Eesti valitsus inimeste usaldust hoidnud avatuse ning võimalikult täieliku infopakkumise abil.

Koroonaviiruse kolded on Eestis seni kontrolli all, loodetavasti õnnestub inimeste, ajakirjanduse ja poliitikute vastutustundliku käitumisega hoida ka infodeemia meie piiride taga.