Oktoobri lõpus Lõuna-Eestit räsinud torm ei jätnud ka minu aeda puutumata. Selle ohvriks langes mu kõrgem ja parem kasvuhoone, tomatimaja. Tomatimajaks tegin ta seepärast, et see kasvuhoone oli katuseluukidega, millele paigaldasime ise veel automaatsed luugiavajad – selleks, et kindlustada kasvuhoone õhutamine ka juhtudel, kui oleme kodust ära või ma mõnel suvehommikul kauem magan või lihtsalt äkki unustan kasvuhoonet lahti tegema minna. Tomatid on ju kõrge õhuniiskuse suhtes eriti tundlikud.
Kurkide, paprikate ja piparde jaoks, mis lepivad tomatitest suurema õhuniiskuse ja kõrgemate temperatuuridega ja vajavad pindmise juurekava tõttu ka reeglipärast kastmist, on mul teine, madalam ja poole odavam Vene päritolu kasvuhoone, mida saab tuulutada ainult ust avades. Aga neile sobib seal üsna hästi.
Igatahes sellele pühapäevasele tormile pidas odav ja madal Vene kasvuhoone vastu nagu miska, kui samas kallim ja seni ka hoopis tugevamana tundunud Iisraelis toodetud tomatimaja tuule poolt kokku kägrutati. Kui see poleks olnud jämedatest immutatud prussidest ja vaiadega maasse rammitud alusraami külge sajast kohast kinni kruvitud, oleks see tuulega ilmselt üldse metsa minema lennanud. Nüüd oli tuul jagu saanud kasvuhoone metallkonstruktsioonidest, need paljudest kohtadest kõveraks ja vindi alla väänanud, polükarbonaatplaadid vahelt välja kangutanud, aga aluse küljes kinni oli see värk endiselt. Seejuures väidetavalt (tootja info!) oli tegemist teraskonstruktsiooniga. No ma pole veel näinud terast, mida niimoodi vindi alla annaks väänata.
Ma olen mõne varasema tormi ajal näinud Facebooki pandud pilte lendavatest kasvuhoonetest küll ja veel, seepärast ongi minu omad meelega prussiringi abil maa külge kindlalt kinni pandud. Aga seekordne torm oli nii hull, et kui see juba terveid vanu kuusehekke meetrite kaupa külili keeras, siis ühe kasvuhoone külje peale lömmi vajutamine oli selle jaoks käkitegu.
Igatahes mul on käes hetk mõelda, kuidas edasi. Kas uus tomatimaja? Jah. Pealegi olen sügavalt tänulik oma kodukindlustusele, mis luges selle kasvuhoone koduse vara alla ja tormikahjuna hüvitamisele. Seega on võimalik osta asemele uus kasvukas. Kuid kas sama firma ja sama mudel? Tegelikult oli see väga hea ja mugav kasvukas ning pealegi klapiks juba olemasoleva aluse mõõtudega. Ma tahaks tõesti samasugust.
Samas… ma ei saa seda edaspidi pidada tormikindlaks, ükskõik kui kindlalt ma olen selle maa külge kinnitanud. Kuid seekordsele tormile ei pidanud siinkandis vastu ka katused. Murdusid puud ja isegi üks mobiilimast. Juba mainitud mitmekümneaastane kummulikeeratud kuusehekk on samuti midagi kurioosset. Ilmateenistuse andmetel oligi Lõuna-Eestis tegemist viimase viiekümne aasta tugevaima tormiga. Seega, kas võiksin ehk loota, et oma eluajal enam sellist ei näe?
Hea kasvuhoone on parajalt kõrge (kuid mitte liiga, sest käega peab ulatuma ka laeplaate pesema ja desinfitseerima) ja mitmest kohast mugavalt ja tõhusalt õhutatav, peab sooja, ei hakka liitekohtadest logisema, uks kinnitub tuulekindlalt nii lahtises kui ka kinnises asendis, sinna on võimalik tomatite üles sidumiseks tugitrossid vedada… ja seal peab endal olema mugav liikuda.
Kõige kindlam oleks arvatavasti muidugi nullist ehitada lastud kasvuhoone korralikul vundamendil ja tugeva puit- või teraskonstruktsiooniga, mitte masstootmises olevad kokkupandavad polükarbonaatkasvuhooned. Kuid siin hakkab mängima ka nende püstitamise väga suur hinnaerinevus ja muud asjaolud, näiteks see, kas on käepärast võtta usaldusväärne töömees, kes sellise asja valmis ehitab. Pealegi, võibolla aastatega mu mõtted muutuvad ja äkki ma hakkan tahtma olemasoleva asemel hoopis väiksemat või suuremat kasvuhoonet.
Nii et praegu olen ma väga seda meelt, et püüan leida siiski samasuguse kasvuhoone kui see, mille torm ära lõhkus. Ning kogu seda tülinat ja vana lammutamise ning uue kokku panemise vaeva püüan leevendada hoopis rõõmsama mõttega, et tegelikult läks ju ikkagi hästi. Isegi kõik mu noored viljapuud jäid püsti.