Eestlased peavad end üldiselt terve talupojamõistusega inimesteks. Viimasel ajal kutsutakse eriti sageli ja eri puhkudel talupojamõistust appi, kuna seda kippuvat nappima.
Talupojamõistuse puudumise ilming on näiteks kaldumine äärmustesse või mõne kabinetivaikuses sündinud regulatsiooni väljasaatmine. Tavaliselt järgneb sellele rahva jagunemine kahte leeri, kes üksteise kallal vihaselt hambaid teritavad. Talupojamõistus kipub aga vaidlustes ununema.
Üheks selliseks vaidlusi tekitavaks teemaks on üllatuslikult saanud muru niitmine. Pärast seda, kui keskkonnaamet soovitas muru harvem niita, kohati hoopis heinateo peale mõelda ning lõpetada aedades naatide, võilillede ja ohakatega sõdimine, puhkes sõjakas vastasseis. Ühelt poolt kostis üleolevat naeru neilt, kes käivad üle päeva muruvaibast välja tikkuvad liblesid kääridega maha lõikamas, teiselt poolt sajatasid ökoterroristlikult meelestatud kodanikud iganädalasi muruniitjaid, nimetades neid otsesõnu mõrvariteks. Kas tõesti lõhestame nüüd Eestimaa niitmiseelistuste pärast?
Terve talupojamõistus ütleb, et teha tuleb nii, nagu mõistlik on. On selge, et koduõuedes, kus inimesed ja lemmikloomad sagedamini liiguvad, on kohane ka muru sagedamini niita. Iseküsimus on, kas seda just iga nädal või isegi mitu korda nädalas tegema peab. Nagunii on muruniidukite õhtune põrin linnas matnud linnulaulu ja häirib naabreid, kes tahaksid korrakski rahu ja vaikust.
Hektaritesuuruste alade nudimisel iga nädal pole aga küll suurt mõtet. See on esiteks aja-, aga ka energiakulukas, sest ega murutraktorgi kütuseta sõida. Ja teiseks – miks ei võiks rohi majadest pisut eemal veidi kõrgemaks kasvada, et seal oleks kevadest sügiseni õitsvaid taimi, mis mesilastele nende elujärje võimaldab? Nii lihtne see ongi.