Haapsalus tähistati täna hommikul piduliku tseremooniaga Eesti sinimustvalge lipu 135. sünnipäeva.
Praost Tiit Salumäe kõne lipu heiskamisel: „Auväärt koosolijad! Eesti pojad ja tütred! Stud.theol. Aleksander Mohrfeldt meenutab tänast päeva 130 aastat tagasi järgmiselt: „Pärast lõunat jõudis kohale Valgast noor õpetaja Rudolf Kallas, kes ka alles hiljuti meiega ülikooli pinkidel istunud, Emajõel sõitnud, õhtusil koosolekuil ja koosviibimisil meie väga ihaldatud ja lugupeetud kaasvõitleja oli olnud. Peaosa lipu pühitsemisel oli temale antud.”
Kallase kõnest meenutab Mohrfeldt: „Kõneleja seletas piiblisalmi najal: Kepp on tugi käimisel, püstiseismisel ka; kepiga ulatud sinna, kuhu muidu käsi ei anna. Kepp on kaunis asi, tarvilik tugi edasiminekul, abinõu tagasitõrjumisel, takistab libisemist. Sama on ka lipp neile, kes seda ustavalt, antud tõotuse kohaselt kannavad ja au sees hoiavad. Moosese kepp muutus maoks, kui see maha visati. Madu kohutas, sai kardetavaks ja kihutas põgenema ta kandja. Millal hoiame lippu käes ja kõrgel? Eks siis, kui truuduse tõotuse täidame. Selleks jõudu ja julgust annab taevas. Seda aidaku meil meeles pidada lipu sinine taevavärv. Nagu must süsi annab heledat tuld, nõnda mustal mullal ja musta mure all kandkem taevalist armastustuld südames – sellest saame valgust eluteele ja -tööle. Mahavisatud truudustetõotus muutub hädaohtlikuks kõigepealt truuduse murdjale.”
Need mõtted on aktuaalsed seni, kuni püsib meie lipp. Eesti rahva jaoks pole meie lipp kunagi kaduma läinud. Jumal on lasknud läbi ajatormide imeliselt säilida ka esimest, Otepääl pühitsetud lippu. Sellel lipul oli õnn elada üle vaenuajad ja lehvida taas vabas Eestis. Eesti lipu pühadus elas edasi väga paljude südames. Hoolimata nõukogude aja hirmudest hoiti Eesti kodudes alles trikoloori.
Mäletan, et minu isa töölaua sahtlis oli Eesti laualipp. Lipu vägi peitus jumala sõnas. Lipp, sõltumata mõnest seadusaktist või organisatsiooni otsusest, võib ikkagi jääda vaid riidetükiks. Mida lisab siis lipule õnnistamine ja pühitsemine? – Lipu kandjate ja austajate seotuse millegagi, mille õilsus ja tõeväärtus on suurem neist endist, on ajatu, tulenev Jumala Sõnast ja tema pühadusest. Sellisel lipul on tähendust, selline lipp saab olla jumalikuks karjasekepiks.
Lipu ülesandeks on ühendada, vääristada, julgustada, juhtida. Tunnustagem Eesti Üliõpilaste Seltsi, kelle lipust on saanud meie riigilipp, kelle liikmed õnnistatud lipu lehvides Otepäält tagasi Tartusse sõitsid, „tänulikud ja rõõmsad, kinnitatud ja karastatud tulevasele tööle”, nagu meenutab Mohrfeldt.
Hea koosolija! Kutsun sind üles kandma edasi meie lipu vaimu ja seeläbi teoks tegema inimeseksolemise üllast kutsumust! Kaunistagu rahvuslipp iga Eesti kodu ja lehvigu igas peos! Lipu aastapäev ei ole kõduneva kanga, vaid püsiva pühaduse päev. Õnnistatud lipupäeva!
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda!
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad. Kaitse teda, kallist, meie armsamat!”
Eesti lipu päeva tähistatakse Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu õnnistamise aastapäeval. Esimene sinimustvalge lipp valmis 1884. aasta kevadel ning õnnistati ja pühitseti 4. juunil Otepää kiriklas. Tänavu möödub 135 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest.
Fotod: Urmas Lauri
