Erakondade rahastamisskandaalid ja sidemed Venemaaga võivad vähendada süsteemiväliste jõudude külgetõmbejõudu.
Viin on ideaalne koht spioonipõnevikele. Žanri kaubamärgiks on segu põhimõttelagedatest kohalikest ja sekkuvatest võõrastest, kõrgetest panustest ja ebaausatest võtetest, mis vabastab ja avardab kujutlusvõimet.
Selle nädalavahetuse pöördelised poliitilised sündmused jätavad Graham Greene´i “Kolmanda mehe” (mis sisaldab kommunistlikku terrorit, spionaaži, gängsterlust ja tapmist) igavana varju. Austria valitsus on astunud tagasi keset kahtlustusi, mis hõlmavad muuhulgas Venemaa sekkumist, korruptsiooni, oskuslikult läbiviidud salamikrofonide paigaldamist, orgiaid ja riigireetmist.
Lugu algab praegu Euroopas edasimarsil olevate populistlike parteide eaka pereliikme Vabaduspartei (FPÖ) uuestisünniga. Endiste natside asutatud erakond võttis esmalt omaks liberaalse ja eliidivastase värvingu ja lisas sellele hiljem rahvusliku maigu. Praegu on see venemeelsete, immigratsioonivastaste ja euroskeptiliste liidrite kätes.
Pärast 2017. aasta oktoobris patiseisuga lõppenud valimisi murdis peavoolu konservatiivne Rahvapartei (ÖVP) nende valitsusse kutsumisega poliitilise tabu.
See oli ebatavaline: suuremas osas Euroopast koheldi selliseid erakondi poliitiliste pidalitõbistena. Rahvapartei liider Sebastian Kurz väitis aga, et on parem anda eliidivastastele jõududele mingil määral poliitilist vastutust. See taltsutaks neid ja stabiliseeriks poliitilise süsteemi.
Kah lootus. Eelmisel aastal korraldas FPÖ kohalikule poliitikule alluv Viini politseiüksus reidi BVT – Briti sisejulgeolekuteenistuse MI5 Austria partnerasutuse büroosse. Politsei arestis küsitavatel õiguslikel alustel dokumente ja elektroonilisi faile.
Need hõlmasid üksikasju väga tundlikest välisluureoperatsioonidest nagu leidlik plaan varastada Austria kirjastustehasest uusi Põhja-Korea passe. Teised dokumendid olid siseriiklikud ning seotud agentuuri tööga Austria paremäärmuslaste ja nende sidemete jälgimisel Vene luurajate ja gängsteritega. Osa sellest informatsioonist pärines Austria salaagentidelt; nende kitsikust võime praegu ette kujutada.
See politseiüksus kopeeris ka materjali ülisalajasest luureinfo vahetamise andmebaasist Neptune. Briti ja teised Lääne luureteenistused reageerisid raevukalt. Nad usuvad, et nende allikad ja meetodid võivad olla nüüd nende venelastest vastaste käes. Juurdlus on pooleli.
Skandaal podises kohalikus meedias kuid, kuid kees üle siis, kui selgus, et liitlaste luureametid jätsid oma Austria kolleegid infovahetussüsteemist välja teemadel alates terrorismist äärmusluse ja organiseeritud kuritegevuseni. Austria – neutraalne riik, mis uhkustab kõigiga sõbrustamise üle – on jäänud isolatsiooni.
Härra Kurzi meeleheide saavutas kõrgpunkti laupäeval pärast salapärase ja oskuslikult filmitud video avalikustamist, milles Vabaduspartei liider Heinz-Christian Strache rääkis 2017. aasta juulis Ibiza villas naisega, kes esitles end Vene oligarhi õetütrena. Keset ohtrat alkoholitarbimist rääkis härra Strache oma “strateegilisest koostööst” Kremliga.
Ta paistis rääkivat suurest poliitilisest annetusest ja viitas varem tundmatule ametlikust raamatupidamisest väljapoole jäävale rahastamisskeemile. Vastutasuks lubas ta pakkuda tee-ehituslepinguid. Ta vastas heakskiitvalt ettepanekule Austria juhtiva tabloidlehe ostmiseks ja arutas seda, kuidas lehe toimetajaveergu oleks võimalik panna kirjutama oma erakonda toetavalt. Ta ütles, et ta januneb naaberriiki Ungarit, mille karmikäelise valitsuse rõhuvad hoiakud on sagedane kriitika sihtmärk, meenutava meediamaastiku järele.
Ta väitis ka, et härra Kurz, tema ülemus ja partner valitsuses, on salaja gei ja osaleb orgiates. Härra Strache ei olnud toona võimul, mistõttu ei rikkunud ta seadust. (Ta ütleb, et see oli rumal ja vastutustundetu, ning on nüüdseks parteijuhi kohalt lahkunud).
Härra Kurz ütles oma koalitsioonipartnerist otsekohe lahti (ja nimetas väiteid enda kohta “tähtsusetuks”). Austria liigub nüüd erakorraliste valimiste poole. Loos on ohtralt lahtisi otsi. Video pärineb selgelt viimistletud ja kulukalt kuriteole õhutamise operatsioonist. Kes selle eest maksis? Miks seda praegu lekitada?
Laiem küsimus puudutab poliitilisi tagajärgi. Vabaduspartei eliidivastased liitlased on tegemas suurt jõupingutust sel nädalal peetavate Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias. (Nii raske kui seda ka ei ole Briti lugejatel hoomata, ei ole nende põhiteema tegelikult Brexit. Need kujundavad Euroopa Liidu tulevikku, mis on tähtis igal juhul ja sõltumata sellest, missugustel tingimustel me lahkume või ei lahku).
Euroopa kahanevad peavooluparteid – sotsiaal- ja kristlikud demokraadid, mõõdukad rohelised ja liberaalid – on raskustes oma sõnumi kohaleviimisega.
Poliitikud nagu Ungari liider Viktor Orbán koguvad Brüsselit sarjava ning immigratsiooni ja islami suhtes hirmu külvava sõnumiga populaarsust. Euroopas on ta jätkuvalt paaria, mistõttu peesitab ta Donald Trumpi heakskiidu paistel pärast oma edukat visiiti Valgesse Majja eelmisel nädalal.
Tema suur projekt on veenda peavoolu konservatiivseid parteisid leidma ühist keelt temaga, mitte sellega, mis on järele jäänud vasaktsentristidest. Austria pakkus selleks mudelit. Teised – Saksamaal, Hollandis, Põhjamaades ja Hispaanias – peavad seda ahvatlevaks.
Aga sündmused Austrias õõnestavad seda argumenti. Valijad, kellele paremäärmuslased juba meeldivad, võivad afääri süüdilavastamisena kõrvale lükata. Aga kõhklejate jaoks on riigireetmise ja korruptsiooni hõng ning rahvusvahelise isolatsiooni väljavaade eemaletõukavad, mitte atraktiivsed.
Mis kõige tähtsam, Austria kogemus viitab sellele, et ebaausate erakondade valitsusse toomine ei muuda neid ausamaks. See muudab valitsuse ebaausamaks.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
