Erkki Bahovski: Euroopa usulise segaduse aeg

Erkki Bahovski.

Euroopa keeb ja pudrutab mitte üksnes poliitilises tähenduses, vaid ka laiemalt, sundides ümber mõtestama seni sajandeid kestnud kultuurilisi tõekspidamisi.

Praegu on ikkagi raske öelda, mis suunas kontinent liikuma hakkab, kuid muutused on õhus. Oktoobri lõpus otsustas Euroopa inimõiguste kohus, et Austria naise õigust sõnavabadusele ei rikutud, kui riigi kohus oli ta süüdi mõistnud prohvet Muhamedi pedofiiliks nimetamise eest. Euroopa inimõiguste kohus viitas Austria varasematele kohtuotsustele, kus oli mainitud vajadust kaitsta usurahu.

2015. aastal tapsid islamiterroristid Pariisis satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses 12 inimest. Ajakiri oli avaldanud prohvet Muhamedi karikatuurid. Sellele omakorda eelnes Taani ajalehe Jyllands-Posteni 2005. aastal avaldatud prohvet Muhamedi karikatuuride skandaal, mis tekitas maailmas suurt vastukaja.

Juba Jyllands-Posteni karikatuuritüli ajal tõusid üles suured küsimused Euroopa väärtustest ja ajaloolisest pärandist. Kui prohvet Muhamedi karikatuuri avaldamine tulnuks keelata, nagu nõudsid moslemid ja nendele kaasatundjad, siis missuguse pilguga oleksime pidanud vaatama otsa Euroopa ajaloole, kus sõnavabaduse ja usuisade kontrolli alt väljumise nimel on paljud inimesed andnud oma elu? Need, kes kinnitasid, et Maa ikkagi tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi, pidid maksma kas oma eluga või neid sunniti olema vait. Kas nende tegevus oli mõttetu? Või Martin Lutheri tegevus, millest kasvas välja reformatsioon, mille 500. aastapäeva eelmisel aastal Euroopas tähistati? Sest Luther kõigutas kindlasti usurahu Euroopas.

Kui kümmekond aastat tagasi muutusid bestselleriks Dan Browni raamatud, mille põhjal vändati ka film(id), üritasid neid boikoteerida kristlased, sest nende väitel tegi Brown kristlusele liiga. Kuid Brown jätkas kirjutamist. Kes mäletab „Da Vinci koodi”? Selles oli üks põhiväiteid, et Jeesus oli hoopis abielus ja tema vereliin ulatub tänasesse päeva. See jutt ei tundu muidugi nii hull kui Muhamedi pedofiiliks pidamine, kuid tõsikristlastele on see kindlasti blasfeemia ehk jumalateotus.

Euroopa teises nurgas aga mõeldakse veidi teisiti kui Austrias. Eelmisel laupäeval, 27. oktoobril hääletasid iirlased referendumil oma põhiseadusest blasfeemia välja. Peaaegu kaks kolmandikku hääletanuist oli blasfeemia tühistamise poolt, ehkki hääletamas käis vähem kui 50 protsenti – inimesi ei paistnud see küsimus huvitavat. Samal ajal peeti ka presidendivalimised, mis järelikult samuti inimesi väga ei huvitanud.

Teatavasti tekitas Iiri blasfeemiaklausel turbulentsi kolm aastat tagasi, kui näitleja Stephen Fry oli televisioonis nimetanud jumalat „kapriisseks”, „õelaks” ja „täielikuks maniakiks”. Politsei loobus toona Fryle süüdistuse esitamisest, sest ametivõimude järgi ei olevat näitleja solvanud piisavalt paljusid inimesi. Fry on ise gei, samuti on gei Iiri peaminister Leo Varadkar ja sügavalt katoliiklik Iirimaa on seadustanud hiljuti abordi ning geide abielud.

Et pilt oleks veelgi segasem, tasub meenutada, mis on juhtumas Budapestis asuva Kesk-Euroopa ülikooliga (CEU). Teatavasti on Viktor Orbáni valitsus CEUd viimastel aastatel vaenanud, pidades seda George Sorose kahjulikuks käepikenduseks Ungaris. Orbán keelustas viimase asjana CEUs õpetatavad soouuringud ning tagatipuks kavatseb CEU suure osa oma tegevusest viia detsembrist Viini. Sest Viinis olevat vabam õhkkond.

Kuid kas ikka on? Kui Austrias mõistetakse usurahu nimel süüdi prohvet Muhamedi teotamise pärast, siis kuidas sobitub pildiga Kesk-Euroopa ülikool, mis kehastab endas kõike seda, mis moslemitele ei meeldi: soouuringud, vähemuste õigused jne? Kas ei riku CEU tegevus Viinis samuti usurahu? Ehkki Orbán on nimetanud Ungarit kristluse kaitsevalliks islami vastu, on traditsionalistidel ja moslemitel palju kokku langevaid väärtusi.

Mida sellest kõigest järeldada? Euroopa rändekriis ei ole raputanud üksnes kontinendi poliitilisi alustalasid, vaid sundinud ümber mõtestama ka kultuurilist ja usulist pärandit. Või peaksime ütlema, et rändekriis oli üksnes katalüsaatoriks – et pinna all olid need protsessid juba hõõgumas? Senised tõed enam ei kehti, kuid Euroopal pole ka mingit kõikehõlmavat autoriteeti või ideoloogiat, mis uue tõe kehtestaks. Liberalismile vastandumine pole omaette ideoloogia. Ja nagu näha Iirimaa näitel, jõuab liberalism sellesse riiki alles kohale. Euroopa elab taas usulise segaduse ajajärgul.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
uskmatu-toomas
5 aastat tagasi

Mida siin mõistatada on kuhu Euroopa liigub – kalifaadi poole sest Euroopas pole enam munadega mehi ja jänkidel pole aega sest neil tegemist taguotsa probleemidega.