Ann Mari Anupõld: sügise toimetused

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Kui mõni nädal tagasi tundus loodus veel olevat ebakindel, kas alluda tavapärasele aastaaegade kulgemisele või mitte, siis nüüd on asi juba täiesti selge. Sügis on käes ning pääsu enam pole. Sügis meeldib mulle. Tähendab, sügis maal, sest ainult maal ma tunnen, et aastaaegadel on mõnu ja mõte. Linnas on aastaajad tülikas kõrvalnähtus, mis mõjutab riietust. Aga maal on sügis hoopis teistsugune. Värviline, tormine ning ehe näide looduse jõust. Ka vihmale saan ma sel aastal vaid kõvasti plaksutada ja innustada teda suuremateks tegudeks. Ehk siis on lootust, et kaevu põhja ilmub taas mõni veetilk.

Hobused ja koerad hakkavad tasapisi karva vahetama, ning pole enam ühtegi riideeset, millelt mõni hall, pruun, must või kuldne karv vastu ei vaataks. Karva pikkuse, värvi ja struktuuri järgi saab süüdlase üldjuhul kindlaks teha. Müstiliseks jääb endiselt, kuidas kõik need karvad suudavad minuga tuppa kaasa trügida. Koerad elavad esikus, hobused õues.
Väliriided jäävad ka esikusse. Ja siiski leidub teinekord karvu mitte ainult toanurgas, vaid ka toidus või kohvitassiski. Viimase puhul on mu taluvuslävi kõige madalamal. Toidu seest võib ju hädaga mõne karva välja noppida, kuid kui keegi on julgenud trügida minu ja mu esimese hommikuse kohvilonksu vahele, siis kipub olukord minema juba kriitiliseks.

Ei tule enam kaua oodata, kui varsti on jälle käes ka see aeg, kus talunike taset saab mõõta selle järgi, kellel nina veel mudast välja paistab. Kuhu hoovile veel tavapärase sõiduautoga ligi pääseb, kus on vaja maasturit ning kuhu viiakse traktoriga kohale. Mõistlikud planeerijad on suutnud juba loomadele ulualused ehitada. Väheke edulisemad on ka heinad kuiva kätte ära paigutanud, et selle aasta kallist saagist võimalikult palju kätte saada. On ju kurb, kui oled soetanud heina 25 eurot rull, aga lõppkokkuvõttes on pool sellest kõlbmatu, kuna vihmavesi ja lumelörts on juba üsna sügavale rulli sisse pugenud. Sinna need eurod kaovad, täitsa märkamatult. Või siiski mitte päris nii märkamatult.

Kõige suuremad majandusgeeniused on aga lausa jõudnud niikaugele, et peale korralike ulualuste loomadele ja söödale on ka juba hoov ja selle ümbrus üsna viisakad ja kalamehepüksteta läbitavad. Kahjuks ei ole mul siiani õnnestunud nende äri saladusele jälile jõuda. Kuidas üksikud suudavad seda, millest enamik meist vaid unistab? Teile võib tunduda, et meie ühiskond on ühtlane, aga isegi siin maal torkab kastisüsteem silma. Iga talunik kõigub oma vähem või rohkem mudase tasemekasti serva peal ning üritab sealt välja rabeleda. Ehk kunagi isegi õnnestub. Nii torman minagi üle koduhoovi, kummikud jalas ja pori üle pea pritsimas. Liigitun kuhugi sinna keskele, kus loomad on peaaegu kõik kuival, sööt kuidagi kuival (silokile sees, see loeb ju ka ikkagi), ja hoov ei kuidagi kuival. Järgmisel aastal ehk. Või siis ülejärgmisel. Või üle-ülejärgmisel? On see ju ikka nii, et planeerime kõige paremat ja välja kukub keskmiselt.

Mullu sügisel nägin loomaarstina vaeva vihma käes kannatavate patsientidega. Ka sel aastal on enamik vihmaveest alles tulemata, võib oodata, et probleemid korduvad. Liialt kaua vihma käes ligunevad suurloomad (lambad, hobused, kohati isegi veised) haigestuvad nahapõletikku. Mööda selgroogu ja laudjal hakkab lammastel vill tortidena maha tulema ning villa alumine kolmandik muutub kollakaks ja haisvaks. Hobustel ja veistel tekivad kärnad ja niisked alad karvastiku alla. Sageli ei ole kaugelt märgatagi, et neil mingi probleem oleks tekkinud, kuid see tõmbab loomade heaolu ja tootlikkuse alla. Rääkimata sellest, et hobustega ratsutada pole üldse võimalik, kui sadulaalune on karvast lage ja põletikus. Jälle üks tasemekasti osa. Kas teie loomad on juba kuival või veel vettivad?

Kõrge söödahinna pärast on loomade müügihind tugevasti langenud. Suured kokkuostjad pakuvad lammaste ja veiste eest sellist hinda, et ei oskagi õieti öelda, kas nüüd nutta või naerda. Väga kitsaks on tõmbunud just lammaste kasvatamise kasumlikkuse marginaal. Ainuüksi lihaloomade kasvatamisest ei pruugi enam üldse mingit tulu tulla. Natukene taskuraha õnnestub teenida vaid siis, kui saab müüa ka tõuloomi või loomast saadud tooteid muud moodi väärindada.
Alles paar aastat tagasi tekkis minu klientide sekka iga kuu mõni värske ja ambitsioonikas lambakasvataja. Sel aastal on mitu tegijat hoopis ära lõpetanud või vähemasti otsad kokku tõmmanud.

Lappan Exceli tabeleid ja arvutusi, kuid ei leia ühtegi head lahendust. Pori lirtsub jalge all edasi. Ja kuidagi peab ju hakkama saama.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Sass1.
5 aastat tagasi

süg(el)ise toimetused on mul tehtud: ostsin endale sügiskingad.