0

Raamatuarvustus: rootslaste tulek Läänemaale

Eketorpi linnus Ölandil. Foto Kaire Reiljan

8. augustil 1220 toimus Lihula linnuse juures lahing kantsi hõivanud rootslaste ning nende vastu sõjakäigule tulnud saarlaste vahel.

Surma olevat saanud 500 rootslast ja vaid üksikutel olevat õnnestunud taanlaste juurde põgeneda. Rannarootsi juurtega Rootsi ajaloolane Jonathan Lindström on üllitanud raamatu „Piiskop ja ristisõda. 1206”, kus arutletakse pikemalt rannarootsi asustuse tekke üle Läänemaa rannikul, muuhulgas aga ka rootslaste 1220. aasta ebaõnnestunud katse üle haarata endale tükikest Läänemaad.

Raamatus on rida huvitavaid oletusi, millest osa väärib kindlasti tähelepanu, mõnda aga tuleks esialgu veel üksnes kaheldavaks hüpoteesiks pidada. Lindström räägib taanlaste ja just Lundi peapiiskop Andreas Suneseni osast eestlastevastases ristisõjas 13. sajandi alguses. Ilmselgelt on preester Henrik oma Liivimaa kroonikas taanlaste osa siinsetes sündmustes pisendanud või maha vaikinud.

Rannarootsi asustuse teke

Rannarootslaste asustuse rajamisaega uuris 2000. ja 2001. aastal Noarootsi poolsaarel rootsi arheoloog Felicia Markus. Kiviaedade alt leitud söeproovid dateerusid nii, et arheoloog arvas Einby küla olevat eksisteerinud juba 10.–12. sajandil.

Lindström kahtleb Markuse järeldustes. Söeproovid võivad pärineda mitte inimtegevusest, vaid metsapõlengust. Esemelisi tõendeid 10.–12. sajandist Markus ei saanud. Ka puuduvad Noarootsi poolsaarel ja mujalgi rannarootslastega asustatud aladel ristiusueelsetele rootslastele iseloomulikud matmispaigad.

Tähelepanu väärib küll Lindströmi oletus, et Ölandi saarelt asustati 12.–13. sajandi vahetusest 1220. aastani piiskop Andreas Suneseni initsiatiivil Vormsi saarele kristlikke rootslasi.

Lindström on selle teesi tõestamisele kulutanud palju aega ja energiat. Ta on otsinud tõendeid kohanimedest, Vormsi maakasutusühikust ja muust. Paraku puudub tema oletusel siiani kindel dokumentaalne, ja mis peamine, arheoloogiline alus. Tema arvatavates Vormsi kõige varasemates külades Bussbys, Förbys, Saxbys, Borrbys ja Kersletis pole seni mingeid arheoloogilisi töid toimunud, mistõttu puuduvad tõendid rootslaste asustuse päritolust.

Rootslaste sõjakäik Lihulasse

1220. aastaks oli eestlaste vastupanu sakslastele lõunapoolses Eestis juba suures osas murtud. Põhja-Eesti olid aga vallutanud taanlased.

1219. aasta kevadel krooniti 18aastane Johan Sverkersson Linköpingi toomkirikus pidulikult Rootsi kuningaks. Jonathan Lindström oletab, et just seal võis tekkida mõte sõjaretkest Eestisse.

Kuningas ja suurnikud olid kindlasti kuulnud Taani kuninga Valdemari ettevalmistustest suureks sõjaretkeks Tallinna alla. Ilmselt just sellest võis rootslastelgi tekkida mõte osa Eestimaast endale krahmata.

Suurem osa kuninga juhitud Rootsi laevastikust asus Lindströmi arvates teele Ölandilt, kusjuures tema oletuse kohaselt võeti kaasa Eketorpi linnuse garnisoni hästi väljaõppinud sõdalased.

Lindström toetub oletusele, et Vormsi oli siis juba rootslaste poolt asustatud ning et kuninga laevastik sõitis esmalt sinna, et saada täiendust toidumoonale ja infot mandrieestlaste kohta. Sealt olla siis kuninga laevastik sõitnud edasi lõunasse ja Matsalu lahte. Vormsi-haak on üksnes Lindströmi tõenditeta hüpotees.

Läänlased rootslastele vastupanu ei osutanud. Lihula linnus hõivati ja hakati ümbruskonnas rahvast ristima ning kirikuid ehitama. Kuningas ise pöördus peagi Rootsi tagasi, jättes Lihulasse jarl Karli ja Linköpingi piiskop Karli, Lindströmi arvates ka Eketorpi garnisoni.

8. augusti varahommikul maabus Matsalu lahe lõunarannikul saarlaste laevastik. Linnus piirati ümber ja pandi põlema. Rootslastel tuli linnusest väljuda. Raskes välilahingus sai määravaks eestlaste arvuline ülekaal. Piiskop Karl ja jarl Karl langesid, põgeneda õnnestus vaid mõnel rootslasel.

Henriku teatel tapeti 500 rootslast, kes mõned päevad hiljem Lihulasse tulnud taanlaste poolt maha maeti. Nii lõppes rootslaste katse Läänemaal kanda kinnitada ebaõnnestumisega.

Niisiis leidub Jonathan Lindströmi raamatus mõndagi huvitavat, mitmetesse tema pakutud oletustesse tuleb aga suhtuda kriitiliselt.

Lihula lahinguga on samas seotud üks mõistatus. Nimelt küsimus, kuhu siis maeti Lihulas 500 langenut sõjameest. Linnusemäele neid matta ei saanud, sest sealse mullakihi paksus pae peal oli siis ühishaudade kaevamiseks olematu.

Allakirjutanu tähelepanu on aga köitnud asjaolu, et kui kõik teised 13. sajandil Läänemaale ehitatud kirikud püstitati ikka kõrgendikele, siis Lihula Eliisabeti kirik millegipärast orgu.

Kas ei ehitatudki kirikut paarkümmend aastat pärast seda lahingut kõnealusele kohale just sellepärast, et sinna olid maetud lahingus hukkunud kristlased? Mullakiht on seal paksem ning ilmselt võimaldas arvukate surnute matmist. Tulevik võib Lihulas tuua veel põnevaid arheoloogilisi avastusi.

Lihula linnus ja kirik Petzoldi akvarellilt 19. sajandi alguses
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz