8

Ülla Paras: reekviem majale

Suur-Lossi 17. Foto: erakogu
Suur-Lossi 17. Foto: erakogu

Aeg-ajalt panen Facebooki edulugusid, kuidas tublid Haapsalu majaomanikud usinate sipelgate kombel vanu maju korrastavad. Aga on ka kurvemaid lugusid. Üks, mis väga kriibib, on Suur-Lossi tn 17 puitpitsilise kaunitari hukk.

Et aru saada, miks nii läks, sukeldusin minevikku ja joonistus välja üsna selge karakteriga lugu. Muinsuskaitseameti aastaraamatusse see kirjutis ei sobinud ja nii see jäi arvutikausta tolmuma. Täna leidsin, et see võib inimestele siiski huvi pakkuda.
Kel huvi, lugegu.

Väikese viigi kaldal, aadressiga Suur-Lossi tn 17 asus kuni 2017. aasta augustini Šveitsi stiilis rikkaliku puitdekooriga kahekorruseline elumaja koos kõrvalhoonetega. Kui veel kakskümmend aastat tagasi püüdis maja tähelepanu uhkete saelõikeliste puitpitsidega, siis viimase aastakümne on vana maja väärinud vaid haletsevaid ja ehmatavaid pilke.

Nüüdseks on kinnistu lage. Vaid üksik väänlevate okstega jalakas meenutab kadunud ilu. (Muide, Eesti vanim hariliku jalaka sort Ulmus glabra ‘Camperdownii’. Väidetavalt on see istutatud 19. sajandi algul ja teadaolevalt vanim selle sordi jalakas Eestis.)

Puitpitsilise elumaja lasi ehitada arvatavasti perekond Christiansohn 1883.-1884. aastal. Selleks ajaks oli Haapsalust saanud „esimene põhjakuurort Venemaal“. Lisaks Tagalahe äärsele promenaadile hakati just sel ajal Väikese viigi ümbrust kujundama puiesteeks. 1893. aastal omandas kinnistu perekond Görtchen. Viimaseks selle suguvõsa majaomanikeks olid Amalie Görtchen ja Nadežda-Margarete-Ina Görtchen.

Baltisakslaste ümberasustamise ajal siirdusid nad Saksamaale ja aastatel 1939/40 omandas maja kuulus Eesti klaasitööstur Johannes Lorup. Kinnistusraamatusse töösturi Haapsalu maja kanda ei jõutudki, sest 1940. aasta suvel Eesti okupeeriti ja ta varad riigistati. Johannes Lorup ise küüditati 14. juunil 1941 Sverdlovski oblastisse Sevurallagi laagrisse, kus ta suri 6. mail 1943.

Nõukogude ajal oli maja aadressiga Viktor Kingissepa tn 17 Haapsalu linna TSN TK kommunaalmajandusosakonna majavalitsuse nr 6 kommunaalelamu.

Eesti Vabariigi taasiseseisvudes taotles Johannes Lorupi sugulane, USA kodanik Johannes Nõmmik õigusliku järjepidevuse alusel kinnistu tagastamist. Kuna kinnistusraamatusse ei olnud 1940. aasta seisuga kinnistu Suur-Lossi tn 17 omanikuna Johannes Lorupit kantud, siis taotleja esindaja Jaan Lorens pöördus kohtusse ja kohus tuvastas kaudsete tõendite põhjal, et kinnistu oli 1939/1940. aastal omandanud Johannes Lorup.

Johannes Nõmmikust sai 18. aprillil 1996 Suur-Lossi tn 17 omanik. Kaks kuud hiljem tegi ta hoonestusõiguse AS Lorens kasuks. Kolm aastat hiljem andis hoonestusõiguse omanik hoonestusõiguse edasi Mart Reimannile. Viie aasta pärast, 26. oktoobril 2004 sai kinnistu omanikuks Jaan Lorens.

Neid aastaid iseloomustavad vaid juriidilised toimingud, hoone ja hoovi olid vallutanud napsisõbrad. Ümbruskonna elanikud olid nördinud kinnistu räämas olekust ja pidevalt hirmul võimalike tulekahjude pärast.
Näiteks 2003. aasta kevadest alates on Haapsalu linnapea saatnud korduvaid ettekirjutusi kinnistu hoonestusõiguse alusel olevale omanikule Mart Reimannile. Et kinnistul vastutusala oli segane, tõendab linnapea 11. augustil 2003 saadetud vastus Pärnu tervisekaitsetalituse Haapsalu osakonnale, milles ta teatab, et Suur-Lossi 17 üürilepingu omanikule Loorens Grupp OÜ-le on 04.08.2003 tehtud ettekirjutus kinnistu heakorrastamiseks. Firma esindaja lubas hoone ümbruse nädala jooksul korrastada. Napsisõprade paradiis aga püsis kuni 2009. aastani.

2009. aasta 11. augustil, päise päeva ajal rammis Suur-Lossi 17 maja suurel kiirusel sõitnud BMW 318D. Hoone ja auto said tõsiselt kannatada, kaks 30aastast meest pääsesid kergemalt.
Vähem kui kuu aega hiljem, ööl vastu 8. augusti sai maja rammitud nurgast alguse suur tulekahju, mille tagajärjel said hoonest varemed. Järeltulekahjude kustutamine kestis veel kahel päeval. Juurdluse tulemusel selgitati välja, et tegemist oli tahtliku süütamisega. Süütajat leida ei õnnestunud.

Omaniku esindaja, jurist Rein Malk ütles ajalehele Lääne Elu tulekahju päeval: „Täna pidi maja saama uue omaniku“.
Ajalehe teatel oli Rein Malki esindatav omanik välismaal elav Mart Reimann.

Järgmiseks ja viimaseks siis juba pitsilise villa varemete omanikuks sai sama aasta 30. septembril nädal enne tehingut, 23. septembril asutatud OÜ Lorup. Kinnisturegistrist kustutati samal päeval, 30. septembril Mart Reimanni hoonestusõigus.

Omaniku vahetusega midagi ei muutunud. Linnavalitsus oli sunnitud tellima hädavajalikud tööd, et põlenud maja tänaval liikujatele pähe ei kukuks ja ligipääs ohtlikule kinnistule suletud oleks. Naabermajade elanikud olid väga häiritud lagunevatest ja haisevatest varemetest. Kunagine kaunitar oli saanud ilkumis- ja vingumisobjektiks.

2015. aastal kuulutas päästeamet hoone varisemisohtlikuks.
2017 aastaks sai linnapeal mõõt täis ja ta nõudis varemete lammutamist. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
30. juuliks 2017 oli Suur-Lossi tn 17 kinnistu lage.

Hea tahtmise juures oli ja on ka praegugi võimalik taastada puitvilla nö maketina. Projekti koostamise lähtealus on olemas – 2012. aastal Martti Urma poolt ja Tõnis Padu juhendamisel EKA täienduskoolituse lõputööna koostatud hoone uuring koos fotode ja mõõdistustega, lisaks arhiivimaterjalid.

Linnavalitsus tegi omanikule enne lammutamist ka ettepaneku demonteeritavad väärtuslikud detailid linnale loovutada. Kokkuleppele kahjuks ei jõutud. Küll aga lubas omanik need ise hoiustada. Detailid demonteeriti, aga kas nad ka säilivad, sõltub hoiutingimustest.

2005. aastal tegi muinsuskaitseameti ekspertnõukogu ettepaneku hoone mälestisena arvele võtta. Kui seda oleks tehtud, oleks majavare tänaseni püsti. Aga olen arvamusel, et maja tulevik oleks ikka sama olnud.

Omand sõltub vaid omanikust, ei kellestki teisest.
Suur-Lossi tn 17 kinnistu saatus on kahjuks selle tõdemuse negatiivne, ekstreemne näide.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mari
Mari

Kurb lihtsalt. Milline maja see oli! Aitäh Üllale.

Nojah
Nojah

Tänud hea loo eest

naine
naine

huvitav lugemine, aitäh.Olen lapsepõlves päris tihti seal majas käinud.Väga kahju majast.

Kaili
Kaili

Sellise kolaka restaureerimine käib tavalisele inimesele ilmselgelt üle jõu. Peale lootusetut võtlust linnavalitsusega ei jäägi lõpuks muud üle kui tikust tuld tõmmata. Surmaotsusele kirjutas alla siiski linnavalitsus, mitte omanik, viimane oli vaid täideviija. Palju selliseid surmamõistetuid Haapsalus veel on? Ülla, loete äkki kokku!

Kohalik
Kohalik

Tavaline inimene ilmselgelt ei osta ka endale sellist maja, ega oma juristist esindajat.

juss
juss

Kui käib üle jõu, ära võta! Linnavalitsus peaks olema selliste nn omanike suhtes karmim!

Naaber
Naaber

Aitäh autorile, väga huvitav lugemine. Valus lugu – üks ilusamaid maju Haapsalus.

tihtilugu möödakärutav vanaema
tihtilugu möödakärutav vanaema

Jah, tähenduslik, asjalik kirjutis. Äkki ka õpetlik? Õpime ja ärme lase selliseid asju rohkem korduda. Nullini viia ei saa peaaegu ühtki asja, aga proovimegi. Kahju majast tõepoolest.

wpDiscuz