0

20 aastat tagasi: päevalehe ajastu Lääne Elus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Vähem kui kümne aastaga oli Lääne Elust saanud üks paremaid maakonnalehti Eestis. Repro: Urmas Lauri
Vähem kui kümne aastaga oli Lääne Elust saanud üks paremaid maakonnalehti Eestis. Repro: Urmas Lauri

20 aastat tagasi oli Lääne Elu neli korda nädalas ilmuv päevaleht, millel oli oma erikorrespondent Toompeal.

Reedel, 13. juulil 29aastaseks saanud Lääne Elu oli 20 aastat tagasi kosunud juba väljaandeks, mis kajastas elu Toompeal ning ilmus toona neli korda nädalas.

Lääne Elu oli oma poisikeseaastail teistest liivakastist mänginuist (Läänlane, hiljem ka Promenaad) atsakam olnud ja kooliikka jõudnuna oli sirgunud juba nii pikaks, et kiikas üle kodutara.

Lehe asutaja ja esimene peatoimetaja Andres Ammas oli lõpetanud oma paar aastat kestnud linnavalitsuse ametniku karjääri ning haaras 1996. aasta lõpus taas peatoimetaja ohjad enda kätte. Üheks ambitsiooniks oli toonastel lääneelukatel seada end päevalehtede ritta. 1998. aastal hakkaski leht ilmuma neli korda nädalas: teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja laupäeval. Peale tihedamini ilmumise oli Ammase sõnum toona: peame vaatama kaugemale.

Kaugemale vaatamiseks oli ta välja valinud kõrgeima koha pealinnas – Toompea. Just seal peab meie korrespondent otustamisprotsessi kajastama, ütles Ammas.

Armutu võitlus

Toompea koridorides ja saalis käis ka toona armutu positsioonivõitlus. 1995. aasta valimiste järel oli jäme ots KMÜ ehk Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse käes (41 saadikukohta). Reformierakonnal oli 19, Keskerakonnal 16 kohta. Isamaa oli toona ERSPga ühes paadis ning neil oli kaheksa saadikut, praeguseks sotsideks muutnud Mõõdukail kuus, sama palju oli toole riigikogus ka seltskonna MKOE ehk Meie Kodu On Eestil, parempoolseil oli saalis viis kohta.

Tiit Vähi asemel märtsis 1997 peaministriks saanud Mart Siimann pidi kogu aeg laveerima, et Koonderakonna valitsus püsiks. President Lennart Meril oli kirjutuslaual valmis tühi paber, kuhu ta kirjutanuks erakorraliste valimiste väljakuulutamise otsuse. Ministrid vahetusid, aga Siimann suutis KMÜ laeva siiski järgmiste korraliste valimisteni tüürida.

Pinge särises ka Keskerakonnas, sest seoses Edgar Savisaare lindiskandaaliga oli 1995.–1996. aastal pooleks aastaks erakonna esimeheks saanud Andra Veidemann. 1998. aastaks oli ta juba keskparteist lahkunud, juhtis Arenguparteid ja oli Siimanni valitsuse minister.

Vesi oli ahjus ka reformikatel, sest 1998. aasta juunis võttis riigikogu saadikupuutumatuse Siim Kallaselt, et teda saaks kümne miljoni dollari tehingu pärast kriminaalvastutusele võtta. Kallas ütles toona, nii nagu ka praegu, et ta pole midagi kriminaalset toime pannud ega tahtnud kellegi raha riisuda. Aga see kivi on mehel siiani kaelas. Mingu ta kuhu tahes, esimesi küsimusi on, et kuhu sa need varastatud miljonid panid.

Praegusse riigikokku kuuluvad tollastest veel vaid Eiki Nestor (SDE, toona Mõõdukad), Jüri Adams (Vabaerakond, toona Isamaa/ERSP) ning reformierakondlased Jürgen Ligi ja Igor Gräzin.

Läänemaalt oli tollal Toompeal palju rahvast: Ülo Uluots (KMÜ), Sergei Ivanov (MKOE) ning oravad Andres Lipstok, Toomas Vilosius, Daimar Liiv ja Heiki Kranich. Ilmselt see oligi põhjuseks, miks Ammas Lääne Elu kohalolekut soovis ning lehes parlamenditööd kajastas.

Käepäraste vahenditega uudisvoog

Andres Ammas valis allakirjutanu selleks, kes iga nädal kaks-kolm päeva riigikogus veetis. Toompeale jõudnuna sain juba paari päeva jooksul aru, miks paljud rahvaesindajad ikka ja jälle riigikokku pürivad – ühe istumisaja jooksul pole võimalik nii keerulist maja, nagu seda on Toompea loss, selgeks saada.

Kui aga esimeste päevadega oli hoone nii palju tuttavam, et oskasin minna riigikogu istungitesaali külalisterõdule, teadsin juba, kus on puhvet ja WC (mõlemad olulised kohad saadikute püüdmiseks), kui oskasin üles leida raamatukogu ning sealt minna keerdkäike pidi riigikogu pressitoimkonna tuppa, oli elu juba märksa lihtsam.

Suur idee – kajastada Toompeal toimuvat – tuli ellu viia käepäraste vahenditega. Toona polnud ei sülearvutit, taskutelefoni ega digifotoaparaati. Suure kassetiga diktofon siiski oli, ning see oligi põhiline töövahend. Paber ja pliiats samuti.

Taskutelefoni puudus oli ühest küljest nuhtlus, sest iga infokillu saamiseks tuli mõni saadik kas koridorist, puhvetist või suitsunurgaks kujunenud WCst üles leida ning seal tal hõlmast kinni saada. Aga teisalt andis see reporterile suurema tegutsemisvabaduse, pannes samas õlule ka suurema vastutuse, sest abi või nõu polnud päeva jooksul kelleltki saada.

Tempo oli Toompea tegevuse kajastamisel suisa hullumeelne. Eriti nn lehepäevadel, esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval, kui paberlehte kokku pandi ning trükki saadeti. Neljapäeva sai kasutada pikemate intervjuude tegemiseks, Lääne Elu veergudelt käis läbi ilmselt umbes pool riigikogu koosseisust.

Õnneks polnud Tallinn toona veel autodest ummistunud ning tasuta parkimiskoha võis leida ka Tallinna hotelli kvartalist. Kilomeeter kiiret kõndi mäkke ja siis ruttu külaliste rõdule istungil toimuvat jälgima.

Mida tund edasi, seda sagedamini tuli kella piiluda, sest see oli nagu aamen kirikus: kella viieks peab lugu saadetud olema. Nii saidki Lääne Elu lugejad juba järgmise päeva lehest lugeda, mida saadikud eelmise päeva pärastlõunal korda olid saatnud.

Hiljemalt kella kolme-nelja paiku sai toimunust ülevaadet kirjutama hakata. Raamatukogu oligi selleks sobivaim paik. Kui kuus-seitse lehte olid täis, tuli tormata pressituppa ning nuruda faksi saatmist. Nooremad inimesed ei kujuta vist ettegi, mis imeriist see oli (või on, sest tõenäoliselt on mõnes kontoris selline aparaat ikka veel ootevalmis). Asi lihtne – ühest ostast söödad paberid üksteise järel sisse ning liini teises otsas sülitab faksiaparaat selle pika poognana välja. Sõltuvalt ühendusest võis teisest otsast tulla aga üsna katkendlik kujutis. Praegugi veel imetlen, kuidas sellisest segapudrust lõpuks lugu lehte sai.

Kella viieks tuli lugu teele saata, sest arvestada tuli sellega, et keegi pidi suutma mu käekirja dešifreerida ning selle ka arvutisse toksida.

Ammas oli rahul, sest maakonnalehtedest oli Lääne Elu toona ainus, kes Toompeal toimuvat pidevalt, vähemalt paar-kolm korda nädalas, kajastamas käis. Mõnel korral trehvasin praegugi Pärnu Postimehes töötavat Kalev Vilgatsit, juhukülalisi oli mujaltki.

Reprod: Urmas Lauri


Kümne miljoni dollari saaga algus. Repro: Urmas Lauri

Suurte muutuste aeg

Suure hüppe tegi Keskerakond, kes sai 1999. aastal riigikokku 28 kohta, reformikad ja Isamaa olid kumbki esindatud 18 ning sotsid 17 kohaga.

Valitsusliidu tegid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Teist kord sai peaministriks Mart Laar. Isamaaliidu peasekretäri ameti vahetas Andres Ammas 2001. aastal peaministri nõuniku ja büroo juhataja tooli vastu, olles ametis kuni Laari valitsuse lagunemiseni jaanuaris 2002.

Lääne Elu ilmus neli korda nädalas veel ka 1999. aastal, sel sajandil on leht olnud tüüpiline maakonnaleht, ilmudes kolm korda nädalas.

Kui Andres Ammas hakkas 1999. aastal Isamaaliidu peasekretäriks, sai tema asemel Lääne Elu peatoimetajaks Lehte Ilves.


Artikliteseeria, mis tõi Lääne Elule esimese ajalehtede liidu ajakirjanduspreemia. Repro: Urmas Lauri

Esimene pressipreemia

1998. aasta oli Lääne Elule õnnestumine ka selle poolest, et Ühispank, mis teatavasti sai alguse just nimelt Haapsalust, korraldas oma nõukogu liikmetele reisi Barbadosele.

Kahe Muhumaa suurusele Kariibi mere saarele sõitsid Ühispanga Haapsalu kontori juht Nils Koik, KEKi juht Koit Uus, linnapea Urmas Sukles, teedevalitsuse juhataja Vello Kippak, kalakombinaadi Hako direktor Raine Kaljula ja elektrivõrgu juht Lembit Vali, teatas leht oma esiküljel.

Asjatundjatega konsulteerides jõudis Lääne Elu järeldusele, et seltskonna iga liikme reis läks maksma 17 000 krooni, mis oli tollal ikka üüratu summa. Praegu poleks summa mainimist väärt – veidi üle 1000 euro.

Kui soojalt maalt koju tagasi jõuti, sai ettevõtmine üldise pahameele sihtmärgiks. „Sukles ei häbene Barbadose reisi”, vahendas Lääne Elu. Samas tunnistas Sukles: kui oleks aimanud, et sellest reisist tuleb skandaal, poleks ta reisile läinud. „Tol hetkel pidasin seda vajalikuks,” ütles Sukles.

Lõpptulemus oli see, et kolm Lääne Elu ajakirjanikku, Andres Ammas, Lehte Ilves ja Urmas Lauri, said artiklitesarja eest Eesti ajalehtede liidu pressipreemia.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz