0

Aidi Valliku aianduskolumn: punkarid ja uuriv aiandus

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Oma esimese iseseisva aiandussuve lõpul mõtlesin ma veel vähe aianduse peale. Lihtsalt tegin midagi, mis tundus huvitav, mis tundus olevat elu iseenesestmõistetav osa; imetlesin enda ümber kasvavaid lilli, puid, põõsaid; sõin oma jändrikke porgandeid ja puitunud nuikapsast ning tundsin sellest rõõmu. Suvel pidasin pisikest aiamaad selleks üsna kõlbmatul pinnasel ja külmal ajal keskendusin toalilledele, ja neid suutsin endale korjata palju.
Siiani elab minuga vanalinna Kivilille poe akna peal kasvanud kaljukaktuse küljest tollipikkusena näpistatud jupike, mis vahepealse, peaaegu 30 aastaga, on kasvanud imposantseks poolemeetriseks strukturaalseks jändrikuks. Viiekümne aasta pärast peaks ta õitsema hakkama.

Muide, nuikapsastest veel – ka see tarkus tuli mul nimelt kogemuslikult omandada – neil ei tohi lasta peenral üle valmida. Kui ta liiga kauaks kasvama jääb, siis tema mõnus, mahe ja mahlakas varsvili puitub ebameeldivalt kiuliseks. Edaspidises elus on mul õnnestunud seda viga vältida ja nuikapsas nahka panna pigem noorema kui vanemana.

Aga muidu, jah, 18–19-aastaselt eksisteeris aiandus kui nähtus siiski kõigest kuskil mu teadvuse piirimail. Täiesti eakohaselt olid seal esikoha hõivanud igasugused sõprus-, kamba- ja armusuhted ning üks seltskondlik draama käis alalõpmata. Mu sõbrad ja mõttekaaslased olid mööda Eestit laiali, ja me kõik olime seetõttu võrdlemisi liikuvad. Me mahtusime ühe ja sama koondnimetuse „punkarid“ alla tegelikult vaid tinglikult ja lihtsustatult, sest nägime tõesti välja üks narmendavam ja kummalisem kui teine.
Aga nüüd, kaunis keskeas, tollaste sõpradega vanu asju arutades oleme jõudnud järeldusele, et tegelikult olime lihtsalt üks suur seltskond ülbeks läinud nohikuid, kelle seas määras seltskondliku positsiooni sõnaosavus, isiklik loovus, hea orienteerumine muusika- ja kunstiajaloos ning võime märgilise tähendusega raamatuid lõikude kaupa peast tsiteerida.

Elu teine külg oli, jah, see „lahendus on kaos“ ja kõva käre muusika. Ja see mulje, mis meist väljapoole jäi. Ning me olime kaunis üleolevad teiste noorte subkultuuride suhtes, kus intellektuaalset taotlust ei olnud. Tasakaalukama ja õiglasema maailmanägemiseni pidime veel küpsema.

Igatahes sõbrunesin ma 1990. aastal sealtkaudu Evaga, kes vedas mu pärast paaripäevast ringirändamist enda poole Türile, kus ma esmakordselt kohtusin „uuriva aiandusega”.
Eva vanemad Laine ja Heino Lepik olid ühed väga vähestest iirisekasvatajatest ja -paljundajatest Nõukogude Eestis. Eva ema oli ka muidu botaanik, agronoom ja pühendunud aednik. Nende koju ja aeda sattumine oli üks minu elu pöördelisemaid sündmusi, sest just seal jõudis minuni rabav arusaam, et tulp ei ole kunagi lihtsalt tulp ega pojeng lihtsalt pojeng. Vastupidi – alles siit algab nii terve suur tulbimaailm koos süstemaatikaga, kui ka pojengimaailm koos selle süstemaatikaga, kõigi nende liikide, alamliikide, sortide ja sordirühmadega, mis kõik on tegelikult erinäolised, erinevate omaduste, väljanägemise ja kasvunõuetega.

Esialgu loomulikult oli see kõik minu eest varjatud justkui eesriide taha. Palju kordi noil aastatel kuulasin raevuka kadedusega Eva vanemate juttu ja Eva vestlusi teiste Türi sõpradega, kes olid loomulikult juba hulk aega enne mind Eva vanemate poolt sellesse maailma pühendatud. Tahtsin samuti mõista neid ladinakeelseid taimenimesid ja aianduslikke eritermineid, tahtes samuti orienteeruda nende ägedalt kõlavate iirisesortide seas. Mind ajas sisimas marru, kui ma ei saanud aru lausest „ristates diploidset „Mademoiselle Chereaud” triploidiga nagu „Isoline“, sa suureõielist seemikut ei saa.”
Või suuremeelne selgitus: „Tänapäeval on kõik suureõielised aediirised nagunii tetraploidid, kromosoomide arv kindlasti üle 45.“

Eva ema vaimustas mind sellega, et pookis pirnipuu arooniapõõsasse. Ja et ta üldse oskas pookida! Ja silmastada! Ja et ta aretas ise mustsõstrasordi „Muri”, mis oli hübriidne tikriga ja andis ülisuuri tumedaid marju – kuid kahjuks osutus jahukasteõrnaks. Eva ema tegi taimedega imeasju, ja ma ei väsinud seda imetlemast.
Seda, et ei väsinud ka õppimast, ei pannud ma justkui tähelegi. Sest see toimus iseenesest.

Aiandus tähendas teadmisi, aga teadmised mulle meeldivad. Aiandus tähendas taimede uurimist ja nende iseärasuste tundmist ja mõistmist – aga mulle meeldibki uurida, tunda ja mõista. Aiandus tähendas katsetamist ja eksperimenteerimist – ning seegi meeldib mulle. Siiamaani kannan endas Eva ema uurivat ja avastavat aiandusvaimu, ja siiamaani kasvavad mu aias tookord ammu temalt saadud iirised.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz