0

Anvar Samost: edasiviiva idee teostamiseks võiks ka laenata

Anvar Samost. Foto: erakogu

Iga aastaga on aina raskem aru saada ja õigustada Eesti üliranget eelarvetasakaalu poliitikat.

Valitsused, pea- ja rahandusministrid vahetuvad, Reformierakond on opositsioonis, majandustsükkel vaheldub, aga eelarve koostamisel on retoorika sama: struktuurne ja nominaalne tasakaal. Käib vaidlus selle üle, kes meie väga väikest defitsiiti korrektsemalt, õigemini konservatiivsemalt mõõdab – rahandusministeerium või Euroopa Komisjon.

Lisandub uusi avalikkusele arusaamatuid erialatermineid – mullu Eesti majanduse optimaalne kasvupotentsiaal, sel aastal siis positiivne SKP lõhe. Pea- ja rahandusminister ise ei ole neid keerulisi vormeleid välja mõelnud, vaid ütlevad ajakirjanike ees neid üles nagu koolitükke.

Iseenesest on eelarve tasakaal hea ja õige põhimõte, mida järgida: nii riigi kui ka perekonna tasandil. Eesti on seda teinud 26 aastat. Kuni 2011. aastani meil ka polnud muud valikut, sest tasakaalus eelarve on valuutakomitee süsteemi keskne nõue. Kroon püsis, sest inimestel, kes seda kasutasid, oli usku, et nad saavad kroonid igal hetkel mõne teise kõva valuuta vastu vahetada fikseeritud kursiga ning Eesti riik suudab seda, sest ei kuluta rohkem, kui suudab väärtust luua.

2011. aastast on Eestis käibel euro. Mõned aastad enne seda juhtus ülemaailmne rahanduskriis, mille tagajärjel suured maailma keskpangad, nende seas esirinnas Euroopa Keskpank, siiamaani raha piltlikult öeldes iga jumala päev juurde trükivad. Ka Eesti on Euroopa Keskpanga liikmena selles aktiivne osaline. Intressid on ülimadalad, osalt negatiivsed, mida pole kunagi varem nähtud. Lõpuks on USAs ja Euroopas hakanud majandus tohutu (sõna otseses mõttes) rahapakkumise tõttu ka kasvama.

See mõjutab otseselt ja vahetult Eesti majandust. Võib julgelt öelda, et vaba raha on palju. Varade hinnad tõusevad. Tööpuudus on peaaegu olematu. Tööhõive on rekordiline. Eksport kasvab. Eesti Pank siiski ülekuumenemise märke ei näe, kuid nende poolt määratud optimaalse majanduskasvu potentsiaal olevat juba ületatud.

Kuuldavasti on Eesti Panga president Ardo Hansson üks neist Euroopa Keskpanga nõukogu liikmetest, kes on juba mõnda aega toetanud ekspansiivse rahapoliitika koomaletõmbamist. Kuuldavasti seepärast, et täpselt väljaspool nõukogu keegi ei tea. Teada on keskpanga konsensus, mille järgi majanduse ergutamine võlakirjaostude ja madalate intressidega praegu jätkub. Turule tuleb veel miljardeid ja miljardeid eurosid.

Eestis ütleb siinne keskpank aga valitsusele, et kuna tekkinud on positiivne SKP lõhe – ehk Eesti majandus kasvab oma arvatavast potentsiaalist kiiremini –, siis tuleks kulutamisest, suurematest investeeringutest ja, hoidku jumal, laenamisest hoiduda. Täielik skisofreenia.

Laenamisest: värske rahandusministeeriumi kokkuvõtte järgi on Eesti võlakoormus veel väiksem kui aasta varem ja jätkab tänavu alanemist, jõudes alla seitsme protsendi SKPst. Sama trendi jätkudes on võlakoormus peagi sisuliselt null. Nii madalat võlataset pole Euroopas ühelgi riigil.

Väga raske on seda kõike teades rahulikuks jääda, kui seesama rahandusministeerium ministri ja tippametnike tasemel räägib, et majanduse stimuleerimise vältimiseks tuleb 120 miljonit kokku hoida ning eelmisel aastal veel madalama majanduskasvu tingimustes „stimuleeris” valitsus Eesti majandust 35 miljoni euroga. Jah, tervelt 35 miljoni euroga, mille kõrval Euroopa Keskpanga sajad miljardid ja negatiivsed intressid ei oma ilmselt mingit tähtsust.

Lihtsalt niisama jooksvate kulude katteks pole kindlasti mingit põhjust senistest põhimõtetest loobuda. Aga nagu me näeme, siis sarnaselt Reformierakonnaga uus valitsuse juhterakond Keskerakond seda ka ei kavanda. Sisuliselt pole nende kahe eelarvepoliitikas mingit erinevust.

See on nii hea kui ka halb. Hea, kui oletada, et salaja tahaks Keskerakonna valitsus laenu võtta ja kulutada selleks, et näiteks pensione ja sotsiaaltoetusi tõsta. Halb, kuna olen kuulnud, et peaminister Jüri Ratas tahaks Tallinna–Tartu ja võimalik, et veel mõne keskse maantee neljarealisena välja ehitada, aga ei julge.

Aga väga halb on, kui laenu võetakse siis, kui selleks tekib tungiv vajadus. Siis kaobki see igapäevasteks kuludeks, süüakse ära. Nagu ka reservid. Ja arenguhüpet või pikaajalist kasu me ei näe.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz