Eile oli uudisteportaalide esiuudiste seas pealkiri, mis kutsus rõõmustama kasvava pensioni üle. Tänavu tõusevad pensionid keskmiselt 7,6 protsenti.
1. aprillil indekseeriti ka sotsiaaltoetused. Nii tõusis töövõimetoetuse päevamäär 11,82 eurolt 12,72 eurole. Sellest sõltub, kui palju saab vähenenud töövõimega inimene riigilt toetust, sest ta ei suuda tööturul täie tervise juures olevate inimestega konkureerida. Maksimumsumma sellest saab ta kätte aga ainult siis, kui tema eelmise kuu sissetulekud kokku ei ületa parasjagu kehtivat toetuse piiri. Sel aastal on selleks 1144 eurot bruto.
Sotsiaaldemokraadist töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski leidis, et see ei ole õiglane ja töövõimetoetus ei tohiks olla sõltuvuses sissetulekust.
Kas on õiglane või mitte vähendada puudega inimese toetust, kes peab vähegi inimväärse elu nimel rohkem pingutama kui n-ö töökorras inimene? See on juba väärtuste küsimus. Pension näiteks on sissetulek, toetuse eesmärk on aga kompenseerida piiratud võimalustega inimese teenimata jäänud sissetulekut.
Kui töövõimetoetus on kui privileeg puude eest, siis selle vähendamine pole õigustatud. Kui tegu on aga sotsiaaltoetusega töövõimetule, siis on selle vähendamine piisavalt suure sissetuleku korral õigustatud. Rohkem toetusi tahaks ilmselt kõik poliitikud maksta, kuid oma piirid on ka riigikassal. Töövõimetuse väljamaksmine palgast sõltumata pole aga nii kallis projekt kui Keskerakonna 100eurone pensionilisa.
Kas algatus kohendada süsteemi sihtgrupile meelepärasemaks on pelgalt märk alanud valimiskampaaniast või midagi enamat, on iseküsimus. Küll aga vajab töövõimetuse süsteem kohendamist, et see ei võtaks töömotivatsiooni ega karistaks töö leidnud inimesi. Viimane oli mäletatavasti töövõimereformi eesmärk.
