0

Edward Lucas: kuidas heita valgust veebipetistele

Edward Lucas.

Edward Lucas.
Libakonto loomine Gmailis või Facebookis on šokeerivalt lihtne, kuid isikutuvastuse nõue tõrjuks petised eemale.

Kongressi ja parlamendi erikomisjonidele tunnistuste andmine taastab minu usu demokraatiasse. Küsimused on asjalikud, parteipoliitilised lojaalsused ei torka silma ning meeleolu on tavaliselt äärmiselt tõsine.

Sel kuul muutsin tooni vähem pühalikuks. Alamkoja digitaal-, kultuuri-, meedia- ja spordikomisjon, mida juhib Damian Collins, uurib libauudiseid, mistõttu ma alustasin tunnistuste andmist sellega, et näitasin, kui lihtne on internetis teiste inimeste või organisatsioonidena esineda.

Paar päeva varem olin loonud gmailikonto nimega

damian.collins.mp.office@gmail.com. Seejärel kasutasin seda meiliaadressi tema nimel Facebooki ja Twitteri kontode loomiseks. Lisaks alustasin kahe veebilehe (damian-collins-mp.org.uk ja teise, mis kannab komisjoni nime) loomist. Sellele kõigele kulus umbes kümme minutit.

Tunni jooksul oleksin võinud kergesti kaugemale minna, kasutades veebilehe veenvaks muutmiseks fotosid ja muud materjali. Oleksin võinud laadida sellele tõelisi dokumente (ja lisada sekka mõne võltsingu). Eeldades, et ma ei teeni sellega raha, ei ole miski sellest ebaseaduslik. Samas oleks igaühe jaoks üsna raske minu kätetööga ühendust võtta, et saada teada, kas ta on küberdžunglis valele teele sattunud.

Selle asemel tegin oma vembust hetktõmmiseid ja kustutasin selle täielikult internetist. Härra Collins võib rahulikult hingata, kuid meie ei saa. Meie veebielusid vaevav võltsimine tuleneb anonüümsusest. On raske tõestada, kes me oleme, raske teada saada, kellega me läbi käime ja kas me liigume korrektselt.

Anonüümsus võimaldab tekkida libaveebilehtedel ja -meilikontodel, mis on õnnistus küberkurjategijatele (kes saavad näiteks kergesti saata näiliselt korrektsetelt aadressidelt võltsarveid). Desinformatsiooni ja pettuse edastajad kasutavad samuti anonüümsust. Me käsitleme tõesena seda, mida me oma ekraanil näeme, taipamata, et veidrikud, kelmid ja südametunnistuseta poliitilised toimijad nagu Cambridge Analytica võivad meile seda serveerida.

Ahvatlev on lihtsalt nõuda pahatahtliku materjali keelustamist, kuid sisu üle valvamine on keeruline. Maitsed erinevad. See, mis on ühele julm tüng, on teisele salvav satiir. Piir tõe ja vale vahel on sageli ähmasem, kui me arvame. Vastutustundetu väljamõeldis või elav spekulatsioon? Õigustamatult tendentslik või löövalt sõnastatud? Kallutatud kajastus või lihtsalt võimsalt jutustatud lugu? Mida vähem sellised küsimused vabas ühiskonnas kohtutele suunatakse, poliitikutest rääkimata, seda parem.

Selle asemel, ütlesin komisjonile, peame lükkama anonüümsed infoallikad kõrvale. Anonüümsusel on oma koht (näiteks salajases inimõigusalases töös), aga see ei tohiks olla vaikiv tagapõhi sellele, mis on muutunud moodsa tsivilisatsiooni kesknärvisüsteemiks.

Mõned kohase isikutuvastuse elemendid on juba olemas. Twitter märgistab sinise linnukesega kontod, kelle isik on tuvastatud. Minu võltsil Twitteri-kontol härra Collinsi nimel seda ei oleks ja seda oleks lihtne võltsingu või paroodiana avastada. Selline kontrollimeetod peaks siiski olema õigus, mitte privileeg, ja seda tuleks laiendada Twitterist ehk uudistesõltlaste mänguplatsist kaugemale interneti peavoolu, Facebookile, Google´ile ja teistele suurtele kommunikatsiooniteenuste pakkujatele.

Usaldusväärsuse loomine peaks olema lihtne. Üks märk autentsusest võiks olla meili- või sotsiaalmeediakonto avamise eest väikse rahasumma ülekandmine internetipanganduse teel. Teine võiks olla telefonikõne tegemine korraliku telefoniga. Teised tellised identiteedi vundamendis võiksid olla tõendid sellest, et te maksate makse, käite valimas, teil on krediidireiting või pass. Ideaalis ei tuleks ühtegi sellist isikuandmete kildu üle anda: mõte oleks näidata, et teil on need olemas. Tulemus ei oleks täiesti lollikindel, kuid piisav peaaegu iga mõeldava identiteedivarga heidutamiseks.

Sarnast süsteemi vajame veebilehtede jaoks. Igaühelt, kes registreerib internetiaadressi ja ostab arvutiruumi selle võõrustamiseks, tuleks küsida mõned küsimused nende tegeliku olemasolu kohta. Füüsiline aadress, telefoninumber? Kes vastutab? Kuidas on nad selle eest maksnud?

Kui kangekaelselt anonüümne veebihaldur sellist infot ei avalda, on see tema õigus, kuid veebileht tuleks sellisena ära märkida. Näitasin komisjonile punaseid ekraane, mis hoiatavad meid veebilehe külastamise eest, kui see ähvardab nakatada meie arvuteid pahavaraga. Me peaksime saama samasuguseid hoiatusi, kui klikime leheküljele, mis on tahtlikult oma päritolu varjanud.

See muudaks manipulaatorite elu otsekohe raskemaks. Me näeksime oma meiliboksides või Facebooki-lehekülgedel, kas inimesed, kellega me läbi käime, on päriselt olemas. Meil oleks palju parem ettekujutus veebilehekülgedest, kuhu me klikime. Särisev skandaalikild on palju vähem ahvatlev, kui te teate, et see tuleb väidetavalt “uudisteküljelt”, millel pole toimetajat ega aadressi, või “sõbralt”, kes ei suuda oma olemasolu kinnitada.

Sama lähenemist võiksime kasutada reklaamide puhul. Me peame teadma, kes püüab meieni jõuda ja miks. Selleks läheb vaja üht suurt muutust: aktsepteerimine, et igaüks, kes reklaami paigaldab, on suuresti minetanud õiguse privaatsusele. Kui me klikime reklaami peale, peaks meil olema võimalik näha, kes on selle eest maksnud ja kuidas seda esitatakse. Firmad, kes reklaamipinda müüvad, peaksid säilitama seda infot ühtses, avalikult kättesaadavas andmebaasis.

Sellised muudatused võivad tähendada internetihiiglastele ebamugavaid, kulukaid ja piinlikke ümberkorraldusi, kuid arvestades segadust, mida nende firmade praegused korraldused meie eludes tekitavad, peaksime meie ja meie poliitikud neid nõudma.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz