Kujutage ette, et käib valimiskampaania (tegelikult ei peagi ette kujutama, Eestis juba käib riigikogu järgmise aasta valimiste mõõdukas kampaania) ja poliitikud üritavad kõneleda oma sihtrühmadele.
Noortele emadele tuleb rääkida lisanduvatest lasteaiakohtadest ja suurenevatest lastetoetustest, pensionäridele kasvavatest pensionidest ning üldiselt, et elu läheb ikka pidevalt paremaks. Aga kujutage nüüd ette, et poliitikuna ei pea te adresseerima sõnumit umbmäärasele sihtrühmale, vaid et saate kõneleda iga valijaga eraldi. Te teate valija eelistusi, mida ta „laigib” ja mida ta sotsiaalmeedias jagab. Ukselt uksele käimine jääb ka, aga põhilise teeb ikkagi sotsiaalmeedia.
Praegusel juhul siis Facebook, kes jagas oma kasutajate andmeid firmaga Cambridge Analytica. Seda justkui uurimuse jaoks, millest võttis osa 270 000 inimest ja kelle andmed pidid jääma salajaseks. Ent Cambridge Analytica ei piirdunud üksnes 270 000-ga, vaid kogus ka uuritavate inimeste sõprade andmeid. Kokku kõneleb maailma meedia praegu 50 miljonist inimesest.
Cambridge Analytica oli seotud ka Donald Trumpi 2016. aasta valimiskampaaniaga. Mil määral kasutas firma andmeid valijate mõjutamiseks, on esialgu veel lahtine, kuid tugevad vihjed viitavad sellele, et valijaid sotsiaalmeedias kallutati. Nipp on selles, et keegi ei kutsugi otsesõnu Trumpi (ja tulevikule mõeldes mõne muu kandidaadi, sh Eesti oma) poolt hääletama, aga voos jooksevad pidevalt uudised, mis näitavad vastaskandidaadiga seotud negatiivsust, valitsuse vigu jne. Pärastine valik saab olla vaid ühene.
Eesti keeles ilmus aasta algul soome uurija Saara Jantuse raamat „Infosõda”, mis käsitleb peamiselt sotsiaalmeedias toimuvat. Üheks Jantuse huviobjektiks on nn võimendajad ehk inimesed, kes jagavad sotsiaalmeedias libauudiseid, olgu selleks siis vandenõuteooriad, Vene propaganda või midagi muud. Ehk siis tõdemus, et kui kellelegi ilmuvad sotsiaalmeedia uudisvoogu libauudised, siis suure tõenäosusega need libauudised mitmekordistuvad.
Nii võib oletada, et 50 miljonit on vaid jäämäe veepealne tipp ja et neid mõjutatavaid võis olla rohkem. CNNi analüüs viitab ka asjaolule, et Facebook on selle asutaja ja omaniku Mark Zuckerbergi enda sõnul üle kahe miljardi inimese kogukond ehk seda kasutab iga kolmas inimene planeedil. Ent, nagu märgib CNN, tähendab see suuri raskusi sisu monitoorimisel. Sest ehkki selle aasta lõpuks kasvab Facebooki turvalisusega seotud inimeste hulk 15 000-lt 28 000-le, tähendab see seda, et keskmiselt peab üks monitoorija jälgima 71 000 Facebooki kasutajat.
Zuckerberg ise tunnistas intervjuus ajakirjale Wired, et lootused, nagu aitaks paljusid turvalisuse ja sisuga seotud küsimusi lahendada tehisintellekt, pole täitunud. Ta oli tehisintellekti arenemise suhtes siiski lootusrikas. Zuckerberg tunnistas veel, et ta ei tea, kas Facebookist pärit andmed sattusid Vene agentide kätte – ripub ju ülal kahtlus, et Moskva võis mõjutada USA 2016. aasta presidendivalimisi. Kuid küsimus jääb, kuidas vältida Facebookis teadlikku mõjutamist, eriti nüüd, kui firma usaldusväärsus on sattunud löögi alla. Teadmatus ei ole üldiselt firmale hea loosung.
Eestitki tabas eelmisel aastal skandaal, mis oli seotud ID-kaardi turvariskiga. Eesti mõistes oli tegemist ikkagi ülemaalise küsimusega, sest turvarisk puudutas enam kui 700 000 inimest. Kõik mäletavad looklevaid järjekordi politsei- ja piirivalveametis, kui inimesed üritasid oma ID-kaarti uuendada. Praeguseks on turvarisk lahendatud, kuid küsimused jäävad, mil määral võivad meie isikuandmed sattuda valedesse kätesse ja kuidas neid andmeid kasutades võib poliitikat teha. Kindlasti suureneb sotsiaalmeedia osakaal nii 2019. aasta riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Taas tulevad jutuks e-valimised ja selle turvalisus.
Muidugi tasub ka ise mõelda, missuguseid andmeid te Facebookis või mujal sotsiaalmeedias enda kohta avaldate. Iseäranis totter oli hiljutine juhtum, kus õnnelik ema jagas sotsiaalmeedias pilti oma tütre värskest krediitkaardist. Nõnda, et nimi ja number olid kõigile näha. Nii juhtuski, et tolle krediitkaardiga hakati tehinguid tegema omanikustki varem.
Facebooki ja Twitteri tulekuga uskusid paljud, et maailm muutub paremaks – et info jagamine aitab inimesi ühendada ja neil oma eesmärkide eest seista (näiteks araabia kevad). Aga nüüdseks on selgunud, et maailm on ikka endine – siin käib võitlus võimu ja raha pärast. Ainult et sotsiaalmeedia kaudu.