1

Anvar Samost: valged ristid ühisel Euroopa maastikul

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu
Anvar Samost.

Eestlase jaoks võib Euroopa Liidu idee olla pigem majanduslik või hoopis ebaoluline küsimus, kuid kui end ajalooga silmitsi seada, pole selle sisus kahtlust.

Käisin äsjasel koolivaheajal lastega Prantsusmaal. Ei külastanud Pariisi või Vahemere rannikut, vaid hoopis Reimsi ja Verduni põhjas Belgia piiri ääres, kus kaardilt leiab veel nimed nagu Sedan ja Ardennid, Bastogne ja Marne – ehk siis esimese ja teise maailmasõja lahingupaikades. Algul naljaga pooleks tehtud plaan saada kinnitust Euroopa Liidu ideele osutus sisuliselt väga tõsiseks.

Verdunist kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Douaumonti memoriaali juurde jõudsime napilt enne õhtust pimenemist. Ilm ei olnud hea, polnud ka halb. Parkisime tühja parklasse ja siis, kui astusime esimesed sammud orgu laskuvate tuhandete valgete ristide suunas, keris ennast mäe tagant kibekiiresti üles tumemust pilv, kust hakkas lõikava tuule kätte langema tihedat külma vihma.

Lapsed olid juba ristide vahele jõudnud, kõndisime näkku peksvat sadu eirates neile järele. Tegin paar pilti, aga see tundus kuidagi kohatu pärast seda, kui avastasin, et iga lihtsa risti teisel, meie tuleku suunast eemale jäänud küljel on päris inimese nimi koos surmadaatumiga. Neid riste on kokku 16 142 – selle arvu vaatasin hiljem järele.

Koha peal seistes ja lõpmatuid sirgeid ridasid vaadates tundus, et lisaks valgele ristile väikese roosipõõsaga tähistatud haudu on sada tuhat.

Verduni lahing kestis 303 päeva, keskmiselt sai iga päev Saksa ja Prantsuse poolel surma 1000 meest. Seega: ligikaudu kolmsada tuhat asjatult kaotatud elu, veebruarist detsembrini, poris ja tolmus, lisaks kuussada tuhat haavatut, pidevas suurtüki- ja kuulipildujatules ellu jäänute rikutud psüühika, segipööratud maa ning põlenud ja murtud metsad.

Sarnaseid memoriaale on vanadel rindejoontel veel ja veel.

Päev varem olime istunud Reimsis Franklin Roosevelti tänaval pisut tolmuse Allaandmise muuseumi (Musée de la Reddition) väikeses kinosaalis ja vaadanud filmi sellest, kuidas samas punastest tellistest koolihoones raudteejaama vastas 1945. aasta mai alguses sai allkirjad Saksamaa tingimusteta kapituleerumise akt. Laud, mille taga läbi räägiti, samuti suur ruum kümnete seinale kinnitatud koltunud lahingutegevuse kaartidega on säilitatud nii, nagu nad 72 aastat tagasi olid.

Allaandmisakti üle peetud kõnelused kulgesid küllaltki planeerimatult ning Pariisist igaks juhuks kohale lennutatud lääneliitlaste ajakirjanikelt oli võetud vaikimisvanne hetkeni, mil võis kindel olla, et Saksamaa on tõepoolest alistunud ja sõjategevus lõppenud. Liitlaste kõrgeim väejuht ja hilisem USA president Dwight D. Eisenhower lasi ajaloolisele paberile allkirja panna hoopis oma staabiülemal. Nii väike oli pärast lõpmatult pikki tapatalguid usk, et sõda Euroopas võiks läbi olla. Ometi pöördus Eisenhower päev hiljem filmilindile loetud avalduses rahust rääkides „ühinenud rahvaste” poole.

Ning kui kuu aega hiljem asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ehk ÜRO on täna pigem silmakirjalik jututuba, siis tegelikult „ühinenud rahvad” on Euroopa Liidu näol päriselt olemas.

Oleme harjunud lugema erinevatest ametnikukeelsetest tekstidest, et 1950. aastatel kutsusid Robert Schuman ja Jean Monnet äsja kaks korda sõdinud Saksamaad ja Prantsusmaad Euroopa Söe- ja Teraseühendust Euroopa Liidu eelkäijana rajama selleks, et sõjapidamiseks esmasteks peetud ressursside ühendamise läbi välistada sõja võimalus. See tundus ka mulle kauge kunstmüüdina, aga Verduni haudade juurest läbi vihma ära sõites tabasin end mõttelt, et kõik tänased Euroopa Liidu sisemised vaidlused ja vastuolud on tegelikult tühised või õigemini meeldivalt väikesed suure ja karmi 20. sajandi ajaloo kõrval.

Eesti tuli Euroopa Liitu pärast 50 aastat okupatsiooni raudse eesriide taga, samas sõjast ja rahust – tol hetkel – vähe mõeldes ja võiks öelda, et meie jaoks on Euroopa hoopis teise tähendusega. Majandusprojekt, heaoluprojekt. Aga tegelikult ei ole. Tasub käia Euroopa jubedaimate lahingute endisel rindejoonel ja tunnetada, et meiegi saatus ja lootus on osa samast ajaloomaastikust, ning seda ka lastele selgitada.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
tomm
tomm

Samostilt propagandistlik katse legitimeerida ELi kui rahu tagajat Euroopas. Rahu tegelikud põhjused on proosalisemad: Euroopa naisel oli I MS ajal keskmiselt 7, II MS ajal 3 ja täna 1,6 last. Ilma sõduriteta ei saa sõdu pidada.

wpDiscuz