0

Ahto Lobjakas: #MeToo võimalus ja võimatus

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

#MeToo on sotsiaalmeedias, esmajoones Twitteris viimastel nädalatel leviv kampaania, millega annavad naised märku seksuaalsest ahistamisest.

Eesti keelde tõlgitult tähendab see märkfraas „mina ka” (või „mind ka”). Kampaania on mööduv, kuid probleem on reaalne, epideemia mõõtu, sellega midagi ettevõtmine vaba maailma moraalne kohus. Kampaania on omale koha leidnud ka Eestis, kuid jäänud nišimureks. Erinevalt läänemaailma, põhjamaade naispoliitikutest, pole Eestis leidunud ühtegi, kes tunneks ära ajaloolise võimaluse diskrimineerimiskuradil sarvist haarata.

Läänes on #MeToo tegelikult üle kümne aasta vana. Aktuaalseks on ta praegu teinud ülimõjukas Hollywoodi filmiprodutsent Harvey Weinstein, kelle stuudiost on läbi käinud sadu, kui mitte tuhandeid naisnäitlejaid. Tuleb välja, et kümneid neist on Weinstein oma mõjuvõimuga manipuleerides seksuaalselt ära kasutanud. Tegu on olnud avaliku saladusega, millel lasti sündida, sest paistis, et muud moodi ei saagi asjad olla. Kuna tegemist on Hollywoodiga, oli üleminek tolerantsilt avalikule vahkvihale peaaegu momentaanne. New York Timesis ilmunud esimesed paljastused viisid nädalaga Weinsteini avalikuks paariaks tunnistamiseni.

Siin on #MeToo võimalus. Weinstein ei ole üksiknähtus. Weinsteine on täis kõik kohad, kus on jagada võimu ja kus naise ilu on vääring, millega maksta. Nagu kurvaks tavaks, jõuavad suure ilma skandaalid Eestisse väikeste farssidena. Endine peaminister Taavi Rõivas näib Weinsteiniga võrreldes poisike, kuid ta puuduvad pidurdusmehhanismid näivad osutavat võimalusele, et temagi ahistamisharjumus on end sügavalt sisse töötanud ja Malaisias juhtunu polnud esimene kord. Et probleem on meilgi tegelikult süsteemne, näitab meespoliitikute vaikimine. Isegi opositsioonijuhid kaalusid sõnu suure ettevaatusega.

Rääkimata ringkaitsest, millesse viskusid Rõivase enda parteikaaslased. Pevkuril ei olnud piinlik Rõivase taandumist riigikogu juhatusest kirjeldada „riigimehelikuna” – kuigi Rõivas ise pole tänini suutnud selge sõnaga öelda, et ei suudelnud ega käperdanud ohvrit. Järelikult see osa süüdistustest seisab — ja järelikult toimus ahistamine, ükskõik kui käpardlik. Raske öelda, kui paljusid Eesti meespoliitikuid hoiab tagasi lihtne hirm klaasist majas kive pilduda. Kes vähegi teab midagi Eesti poliitikast, on kindlasti kuulnud jutte kaubanduslikust korrelatsioonist, mis eksisteerib võimuredelil edenemise ja naiseliku järeleandlikkuse vahel.

#MeToo võimalust on käest laskmas ka Eesti naispoliitikud. Kui palju neist endist on ohvrid, võime vaid arvata. Mitte keegi neist seda ei tunnista. Isegi mitte niivõrd, et liituda sookaaslaste hüvanguks kampaaniaga kas või solidaarsusest, öeldes, et neid pole ahistatud. Vaikib president Kersti Kaljulaid, vaikivad ministrid, vaikivad kõik naised, kes on avalikult ümbritsenud võimuga mehi.

Sellest on kahju. Eesti üks suuri eeskujusid, vähemalt sõnades, Rootsi, on asja väga tõsiselt võtnud. Oma ahistamiskogemusest on avalikkuse ees rääkinud välisminister Margot Wallström. Dagens Nyheteris kirjutas ta eelmisel nädalal, et tegi seda muu hulgas ametiaust: „Mõtlen nagu poliitik: midagi tuleb ette vôtta.” Seda nii tänaste seaduste kui ka ühiskondliku suhtumisega sellesse teemasse.

Tegemist ei ole palja sõnakõlksuga. Paar päeva hiljem ilmus Taani suurimas lehes Berlingske pikk lugu ekspertidega, kelle üks keskne sõnum oli, et avalikustamiskampaaniad ehmatavad ja hirmutavad ahistajatest mehi. Neil on ennetav mõju. See on põhjus, miks Eestigi naispoliitikud võiksid üles leida oma avaliku julguse. Seda vajavad tuhanded nende sookaaslased, kelle kogemusi ei kompenseerita ei privileegi ega võimuga.

Olukord on ilmselt palju halvem, kui me arvame. Taavi Rõivase kaasus näitas muuhulgas, kui loomulikult tuleb inimestele, kes oma positsiooni pärast kardavad, ahistajatele „katte” tegemine. Eelmise nädala lehed on täis äärmiselt piinlikke detaile sellest, kuidas riigi palgal olev Rõivase nõunik organiseeris mitmelt erasektori tööandjalt nende töövõtjatest noorte naiste kooris antud kiidukirju Rõivasele. Seda juba iseenesest taunitavat konformismisundi, mille ainus mõte saab olla tõe varjamine, pole hukka mõistnud ükski Eesti võimuorgan. Selle talumine on osa Eesti poliitilisest kultuurist. Samamoodi, tuleb välja, on osa meie menukultuurist (millel kahtlemata leidub kattumisi poliitikaga) kupeldamismajandusel, mis politseidki on oma mahuga ehmatanud.

Aga on veel üks väga tume vektor: lähisuhtevägivald. Iga kolmas Eesti naine on selle käes kannatanud. 2012. aasta andmetel oli see suhtarv meil sama suur kui Bangladeshis või Sahara-aluses Aafrikas. Võime vaid oletada, milline on olukord Eesti tuhandetes kontorites. Ahistamine ja ärakasutamine näib rutiinne poliitikas – Rõivas ei šokeerinud ju päriselt kedagi peale oma lähedaste – ja on igapäevane kodus. Kokkuvõttes räägime Eesti kultuurist. See on põhjus, miks Eesti naispoliitikud ennekõike (aga loomulikult mitte üksi) peaks tundma vastutust ennast veidi ületada, et see normaalsus muutuks. Muidu jääb paljaks sõnakõlksuks ka presidendi paljureklaamitud mure naistevastase vägivalla pärast.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz