Mullu suvel pidasid Põhja-Läänemaa vallad tuliseid ühinemisläbirääkimisi. Noarootsi ja Kullamaa vald nõustusid Lääne-Nigulaga ühinema alles pärast seda, kui neile oli lubatud osavalla staatus. Et see ei jääks ebamääraseks, lisati ühinemislepingule osavalla põhikirja näidis, kus oli kirjas ka osavallakogu staatus ja õigused-kohustused. Samuti sätestati, et osavallakogu pannakse kokku osavalla elanikest, kes kandideerivad ühendvalla volikokku häältesaagi põhjal.
Nüüd on valimised täies hoos, aga naljakal kombel ei ole kusagil infot, millise osavalla elanik üks või teine Lääne-Nigula volikokku kandideerija on.
„Teie olete küll vist esimene inimene, kelle jaoks see probleem on,“ ütles üks allikas ajakirjanikule, kes uuris, kuidas saab Lääne-Nigula volikogu valija teada, kes kandidaatidest on tema osavallakogu kandidaadid.
Kõik valimisnimekirjade esinumbrid jagasid heameelega infot oma kandidaatide kodu-osavalla kohta, aga infopuudust tõsiseks probleemiks ei pidanud ükski – kui valija tahab tingimata oma kodukoha kandidaadi poolt hääletada, las ta siis valib mõne tuttava, kelle elukohta ta teab.
Võib ju tõesti ka küsida, kumb on tähtsam, kas suur volikogu või osavallakogu. Ilmselt suur ja seepärast ei peakski mõnda kandidaati ainult seepärast eelistama, et see elab valija kodu lähedal.
Neli osavalda on Lääne-Nigulas siiski kokku lepitud ja nende esinduskogudele antakse märkimisväärne kaasarääkimisõigus. Osavallakogu ei ole tühipaljas formaalsus. Ja valimised on demokraatlikus riigis nii tähtis protseduur, et siin peab kõik olema võimalikult selge ja lollikindel. Kindlasti ei tea kõik Lääne-Nigula osavaldade valijad kõiki oma kodukandi kandidaate ja sellest piisab, et sellele probleemile tähelepanu pöörata.
