4

Aidi Vallik: kas tahame aidata või odavalt läbi ajada?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kaagvere erikooli ehk Maarjamaa hariduskolleegiumi skandaali põhjus on riiklikus kokkuhoiupoliitikas, mis ei luba erivajadustega lastele pakkuda küllaldast tähelepanu ega hoolt.

Umbes viie aasta eest juhtusin ühe kirjandusharidusliku projekti asjus ringi tuuritama Eesti internaatkoolides. See oli aeg, mil valitsus küpsetas oma praeahjus parajasti plaane eriinternaatkoolide võrk koomale tõmmata. Kooliõpetajad olid kava pärast väga murelikud. Selle tõenäolistest tagajärgedest tuli juttu rohkem kui ühes õpetajate toas. Igatahes panid need vestlused tookord mind mõtlema kavandatava reformi mõjude peale.

Tollal kerkima pandud käkk nägi ette võimalikult paljude hariduslike erivajadustega laste ümbersuunamist tavakoolidesse ja ekstreemsete juhtumite koondamist allesjäävaisse vähestesse erikoolidesse. Selle ürituse deviis oli nagu praegugi loosung erivajadustega õpilaste integreerimise vajadusest tavaühiskonda ning nende õigusest omandada haridust tavaintellekti ja -käitumisega lastega võrdsetel alustel ja koos nendega. Samal ajal jäeti mugavalt kahe silma vahele erivajadustega laste õigus pälvida neile vajalikku erikohtlemist ja -hoolt, ka kaitset täiesti normaalsete laste normaalselt funktsioneerivate kollektiivide spontaansete protsesside eest. Tavakoolide personali hulgas valitses siis ja tõenäoliselt valitseb siiani suur puudus eriettevalmistusega töötajaist, kes probleemsete lastega töötada oskaks.

Nüüd äsja lahvatanud Maarjamaa hariduskolleegiumi skandaali juured peituvad küllap samuti sellessamas Exceli tabelis, millega arvutati kokku, kui palju riik erikoolide võrgustiku koomaletõmbamise ja erivajaduste omavahelise „integreerimise” pealt kokku võib hoida. Ma olin kindel tookord ja olen ka praegu, et eriüldhariduse reformimise põhjus ei olnud mitte soovis erivajadustega lastele senisest paremat hoolt ja tuge pakkuda, vaid nende arvel raha kokku hoida.

Mida rohkem voonakesi ühes laudas, seda odavam tuleb pidada. Aga seda lahjem öeldakse olevat supp. Suuremaist suhtlus-, kohtlemis- ja kommunikatsiooniprobleemidest ma ei räägigi. Kui panna kokku kohtulikult karistatud lapsed, vanemate poolt kodust ärasaadetud raskete käitumishäiretega lapsed, väga mitmesuguste psüühikahäiretega lapsed ning näpuotsaga vaimupuudega lapsi takkapihta, poisid ja tüdrukud läbisegi, siis kas keegi tõesti usub, et tulemus saab olla midagi muud kui see, mis nüüd Kaagveres toimub?

Keegi neist lastest ei leia tegelikult abi, sest universaalset ja kõigi erivajadustega sobivat eripedagoogikat ei ole olemas. Kaader voolab, lastel ei kujune nende hulgast välja turvalisi usaldusisikuidki. Personalil ei ole ei arvulist, eripedagoogilist, psühholoogilist ega ainelist ressurssi nende igasugustest raamidest väljunud laste distsiplineerimiseks. Asutuse juhataja ja sotsiaalala juht suudavad vähemalt meedias rääkida ainult loosungite keelt, mis ilmselt on pika projektikirjutuse ja haridusdokumentide läbitöötamise ajal pähe kulunud. Teades haridusasutuste eelarvepoliitikat, pole põhjust kahelda, et erikooli kasvatajate ja õpetajate palk üle mediaani ei ulatu. Kahtlen ka tõsiselt, kas neile lastele on üldse tagatud tänapäeva normide järgi vajalikuks peetav rehabilitatsioon (mitut laadi teraapiad, vajadusel ravimid jms).

Sellised liit-erikoolid on lastele tegeliku abi andmisest niisama kaugel kui Maa Kuust, aga eelkõige vajavad mitmesuguste häiretega lapsed just abi. Et nad üldse suudaksid haridust omandada, sotsialiseeruda, ühiskonnaga kohaneda, omandada aktsepteeritavamad käitumismustrid nende asemele, mis varasema lapsepõlve jooksul vääriti välja on kujunenud. Meil ei maksa unustada, et kogu vägivallatsemise, mürgeldamise ja allumatuse taga on need lapsed lihtsalt eelkõige väga õnnetud ja segaduses, isegi kui nad ei oska seda ise niimoodi nimetada.

Maarjamaa hariduskolleegiumi juhtkonna sõnavõttudest meedias jääb vastutustundetult domineerima nende usk, et sinna kooli saadetud lastel peaksid mingid piirid ja stabiilsus nagu iseenesest välja kujunema. Seni palutakse vaid turvalisusest ilma jäänud külaelanikelt kannatlikkust. Aga piiride ja koostöö väljakujunemisele eelneb pikk, teadlik ja sihipärane töö lastega mitmel tasandil. Mille kõige esimene ja elementaarne samm ongi piiride loomine ning reeglite kehtestamine ja neist kinnipidamise jälgimine just pedagoogide ja personali poolt.

Pange tähele, ma ei räägi vägivallast. Selliste üliraskete lastega tegelejailt võiks oodata kursisolekut ka lapse suunamise ja mõjutamise märksa arenenumate taktikatega. Olen veidi tuttav sellega, kuidas alaealiste kurjategijatega toimetatakse Saksamaa. Eelkõige on see hukkaläinud teismelisega tegelemine, tegelemine, tegelemine, psühho-, hipo-, sotsiaal- ja ma ei tea mis teraapiad kõik veel, peaaegu iga päev ja intensiivselt ja pikka aega samade turvaliste täiskasvanute poolt elluviidavatena. Iga konkreetse juhu iseärasust arvestavalt leebem või rangem režiim, rohkem või vähem avatud/suletud territooriumil ja tingimustes. Kontrollimatu öine hüppeskäimine lihtsalt ei mahu sellesse skeemi ühestki otsast ega aita ka seda tegevat last mitte kuidagi.

Väga võimalik, et haridusministeeriumil tuleb erikoolide distsiplinaarmeetmed üle vaadata ja täpsustada asjaomast seadust. Väga võimalik, et pädeva ja motiveeritud püsiva personali saamiseks nende pööraste teismeliste juurde tuleb sellistes erikoolides makstavad töötasud tõsta kolmekordseks. Väga võimalik, et tuleb eelarvesse tekitada lisaridu hulga mitmesuguste lasteterapeutide täiskohaga töölevõtmiseks. Väga võimalik, et tuleb teha ka lihtlabaseid ümberehitusi hoonetes. Aga kui me tegelikult ka neid lapsi aidata kavatseme, tuleb seda teha.

Teine asi, kui soovime endistviisi odavalt läbi ajada ja tahame lihtsalt, et need lapsed kuskil silma alt ära oleksid. Siis piisab kõrgest müürist ja elektritraatidest ning ärgem tehkem enam suuri sõnu erivajadustega laste õigustest, see oleks lihtsalt juba liiga piinlik ja julm.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ninatark
ninatark

Miks ei mõtle niimoodi need, kes erikoolides toimuva üle otsustavad. Ma ei ole ammu nii asjalikku ja asjatundlikku arvamust lugenud. BwJD8

ninatark
ninatark

Kahe käega kirjutan alla. Miks ei või kõik, kelle otsustada on erikoolides toimuv, niimoodi mõelda ja selle nimel tegutseda.

Tige kala
Tige kala

Kogu haridussüsteem lonkab meil mitte kahte jalga vaid suisa nelja jalga . Siin on vaja täielikku muutmist vundamendist katuseharjani

Marja
Marja

see on üsna lootusetu olukord-pere ei suuda 1 lapsega toime tulla, kasvatajad peavad olema 24/7 erinevas vanuses ja vajadustega, kontrollimatu käitumisega õpilastega

wpDiscuz