Kalle Muuli: holistiline Eesti

Pulmauudiste laviini alla mattus sel nädalal üks väike, aga kõnekas sõnum majandusvallast, mis peaks erialast huvi pakkuma ka ühiskonnauurijaile. Nimelt teatas rahvusringhääling, et eneseabi ja esoteerikaga tegelevate ettevõtete käive ja kasum on viimasel paaril aastal hoogsalt kasvanud. Kõige edukamad neist teenivad aastas kuuekohalisi summasid, aga äri õitseb ka väiksemail tegijail.

Miks inimesed, kes on mõnekümne euro säästmiseks valmis sõitma Lätti õlut tooma, maksavad kodumaal suure rõõmuga üha suuremaid summasid tervendavate kristallide, tšakrate avamise ja isegi inglite sõnumite eest, mida üks firma saadab e-postiga kõigile soovijaile hinnaga 35 eurot tükk?

Tegu ei ole vaeste inimestega, sedasorti „eneseabi” ei ole sugugi odav lõbu. Holistiline treening maksab 2665 eurot, rohelisest aventuriinist Buddha-kujuline väeese maksab 345 eurot ja Marilyn Kerro meisterdatud voodoo-nuku hind on 350 eurot.

Mis häda ajab inimesi sääraseid asju ostma?

Põhimõtteliselt pole ju vahet, mida keegi usub. Mõni usub jumalat, mõni energia liikumist läbi eeterkeha. Neid, kes usuvad ainult iseendasse, on alati vähe olnud. Kõiksugu uskumuste lai levik mitte ainult „pimedal” keskajal, vaid ka kosmosesajandil ja infoühiskonnas räägib selget keelt sellest, et usku pole vaja mitte ainult ühiskonna juhtimiseks ja ohjes hoidmiseks. Väga paljud inimesed vajavad seda ka isiklikuks tarbeks, et oma eluga kuidagi toime tulla ja õnnelik olla.

Esoteerika pealetung pole seega midagi enamat kui vaid põgus suunamuutus. Juba laulva revolutsiooni ajal tabas Eestit üleüldine usuvaimustus. Kuigi paljud kirikujuhid tegid okupatsiooni ajal koostööd KGBga, vastandus kirik siiski nõukogude võimule. Kõik, mis oli seni põlu all olnud, tõusis üleöö au sisse ja sama juhtus ka ristiusuga. Esimesse uue aja riigikogusse valiti silmatorkavalt palju kirikuõpetajaid ja parlamendi töönädalad algasid ühispalvustega.

Peagi asendus Isa, Poja ja Püha Vaimu kummardamine raha- ja edukultusega, ühise pürgimusega lääneeuroopaliku elujärje poole. Martin Lutheri asemele astus Milton Friedman, üleüldise õndsuse pidi tagama turumajanduse nähtamatu käsi.

Praegune esoteerika- ja eneseabi buum tähistab seniste pürgimuste ja hoiakute lagunemist, suurte ühiste sihtide kadumist. Inimestel on tekkinud rohkem vaba aega ja raha, on mahti ja võimalusi ka sisekaemuseks ja sisekosmose avastamiseks. Igaüks teeb seda omamoodi või viimase moeröögatuse kohaselt, aga kui me armastame vabadust, siis peame austama ka igaühe vabadust omal moel lolliks minna.

Paljud uued rituaalid tunduvad kõrvaltvaatajale algul muidugi pentsikud, kuid lõppude lõpuks on kõik ainult harjumise asi. Mille poolest on kirikus viirukisuitsu lehvitamine parem pendliga vehkimisest? Kas tervenduskivid ja kristalliteraapia on tõesti halvema toimega kui armulaual Kristuse vere ja ihu pähe pakutav vein ja leivapaluke?   

Esoteerikaärile annab hoogu ka avaliku elu tegelaste eeskuju. Me võime muidugi vaielda selle üle, kas pimedas ruumis sisemise puhastumise ootamine ja hommikune peenisemassaaž, mida soovitab Eesti olümpiakomitee president, on lühem tee õnneni, kui altari ees põlvitades oma abielule õnnistuse palumine, nagu tegid meie vabariigi president ja riigikogu aseesimees, aga minu meelest pole neil asjadel suurt vahet. Tähtis on, et inimesed saavad oma raha eest seda, mida nad tahavad ja vajavad. Õhumüüjailt kalli raha eest saadav „eneseabi” on paljudele inimestele väga vajalik sel lihtsal põhjusel, et nad usuvad sellesse. Kirikus ja kapitalismis pettunuid lohutab teadmamees – mõistagi väärilise tasu eest.

Uuringud näitavad, et usu- ja ebausuäril on Eestis veel palju arenguruumi. Paar aastat tagasi korraldas uuringufirma Saar Poll küsitluse „Elust, usust ja usuelust”, mille kohaselt nõustus või pigem nõustus 66 protsenti inimesi väitega, et on „mingi kõrgem vägi või elujõud või energia”. Aitavaisse ja kaitsvaisse inglitesse uskus või pigem uskus 54 protsenti vastanuist.