1

Erkki Bahovski: lootustandev ääremaastumine

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

erkki bahovski

Õigupoolest võiks see lugu kuuluda mõnda Lõuna-Eesti lehte, kuid et juttu tuleb piirist ja ääremaastumisest, sobib ka läänemaalastel seda lugeda.

Käisin Lõuna-Eestis ja Lätis. Ääremaa on ju tegelikult huvitav mõiste. Sõna otseses mõttes pole Eestis millegi ääres vaid kaks maakonda – Rapla ja Järva. Ülejäänud piirnevad kas mere, Peipsi või teiste riikidega. Ehk siis Läti või Venemaaga.

Niisiis olin võtnud nõuks vaadata kohti, kus käisin viimati 25 aastat tagasi: Rõuge, Haanja, Misso ja lõpuks ka Lätis Ape. Mõnistes käisin esimest korda. Muljed ei piirdu mitte üksnes autoaknast nähtuga, sest õnnestus vestelda ka paari kohalikuga.

Seda imelikum oli lugeda ekrelase, riigikogu liikme Henn Põlluaasa vastust president Kersti Kaljulaidile. Põlluaas küsis nimelt, missuguses reaalsuses president elab, sest viimane oli julgenud arvata, et Eesti küla elab. Kas president oleks valmis „kordama oma sõnu külades, kus pole enam kooli, panka, postkontorit, perearstikeskust, päästeametit, politseid ega töökohti”, küsis Põlluaas. Samuti käivat paljud tööl välismaal.

25 aastat tagasi olin Lõuna-Eestis jalgrattamatkal, sestap nägin ja kogesin toona rohkem kui praegu. Mälestused on tugevad: hall, just nõukaajast väljunud küla, kruusateed (kus võis lõhkuda jalgratta), purjus inimesed (sealt käisin vett küsimas). Nüüd on need teed, mis olid enne ilma katteta, enamikus asfalteeritud (paar lõiku on jäänud), korda on tehtud külakeskused, majad ja turismiobjektid ning vabadussõja mälestusmärgid. Tõesti, purjus inimesed jõmisevad ka praegu külapoe ees. Missuguses reaalsuses elab Henn Põlluaas, tahaks vastu küsida.

Ma saan aru poliitilise võitluse loogikast. Enne valimisi peavad opositsioonilised erakonnad näitama kõigest hingest, kui halb on elu Eestis. Kui president ütleb, et midagi on hästi, tuleb kohe öelda, et see pole nii. Kuid vaataks siiski, missugune oli elu 25 aastat tagasi ja missugune on praegu. Muidugi on probleeme, eks kohalikudki tunnistanud, et inimesi jääb vähemaks. Ühistransport ääremaadel on keeruline: kui suurema bussiliini buss hilineb, on oht jääda maha kodukandi bussist. Muresid jätkub.

Ääremaastumine on Schengeni viisaruumi tõttu omandanud teise tähenduse. Eks kõik tea alkorallist Lätis – inimesed ostavad alkoholi kastide kaupa, võetakse tellimusi ja mõnele on Lätist alkoholi toomine muutunud tulusaks äriks. Eriti siis, kui distantsid on väikesed – Mõnistest on Apesse 11 km ja tee on eurorahaga heaks tehtud. Euroopa Liit on kaotanud ka piirikontrolli. Ape Alko1000 oli rahvast täis, sildid olid eestikeelsed, väga pingutama millestki arusaamiseks ei pea.

Siin hakkab minu mõte lendama, kuid võib-olla oleme ootamatult tunnistajaks tõsiasjale, et Schengeni viisaruum ja Läti alkoralli panevad lätlased senisest enam rääkima eesti keelt ja vastupidi. Mõnisteski oli pood kolmkeelne – pood, shop ja veikals. Mäletan, kuidas kunagi mõni aasta tagasi käisime perega Soomes Serena veepargis. Sealsed juhised olid soome, rootsi, inglise, vene ja saksa, aga mitte eesti keeles, ehkki suur osa veepargi külastajaist olid eestlased. Põhja-Lätis – või peaks ütlema ääremaade naabruses – hakkab eesti keel suure tõenäosusega saama tavaliseks nähtuseks. Kas näiteks Mõnistest Apes tööl käimist saaks nimetada välismaal tööl käimiseks? Kodumaa hülgamiseks?

Kohalikud kiitsid Schengeni viisaruumi, sest see on tegelikult ääremaastumist vähendanud. Lätlased olla huvitatud – siin on tegemist kinnitamata andmetega – ka põllumaade rentimisest Eestis. Enne, kui oli reaalne piir Lätiga, midagi sellist ei olnud.

Muide, sellesarnast nähtust kogesin ka mitu aastat tagasi Setomaal. Siis, enne Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi, oli õhus Euroopa Liidu – Venemaa viisavabaduse idee. Küsisin setodelt, kuidas nad sellele vaatavad. Hästi, vastasid nad, sest see hõlbustaks üle piiri käimist ja teeks elu paljudel inimestel lihtsamaks. On ju Setomaa ka teisel pool piiri. Ühesõnaga, nii-öelda ääremaade elanikud ei tahaks väga piiri sulgemist, sest see teeks elu keerulisemaks. Võrumaa erinevus Setomaast ongi, et kui viimasel on reaalne piir Venemaaga, siis võrokestel avaneb võimalus vabalt Lätis käia. Eks see asjaolu mõjuta ka ääremaastumise kulgu.

Tõsi, kui piiril tungleksid tuhanded pagulased, oleksid meeleolud ääremaadel vist teistsugused. Neid aga ei tungle ju. Pigem tunglevad alkoturistid „tänu” meie valitsuse alkopoliitikale. Ääremaastumine, nii nagu meie seda sõna tunneme, võib muutuda hoopis millekski teistsuguseks. Millekski lootustandvaks.

Erkki Bahovski,
Diplomaatia peatoimetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mnjah:)
Mnjah:)

Kui puudub isikul funktsionaalne lugemisoskus ning arusaam Eesti keskvõimu regionaalpoliitika olematusest siis ei oleks vaja sõna otseses mõttes rumala Erkki pasville trükki lasta. Kui peamine näitaja on seotud asfalteega, aga mitte normaalsete teenuste olemasoluga siis ei ole mõtet edasi mõtelda. Loll jääb lolliks ikka.

wpDiscuz