0

Jaanipäev – maagiat täis iidne püha

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Jaanituli. Foto: Arvo Tarmula

Jaanitule juures on sajandeid tantsitud ja lauldud, varasemail aegadel kuulusid jaanitule juurde maadlus, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad. Foto arhiiv

Rahvakalendri järgi on jaanipäev aasta tähtsaim suvepüha.

Alles möödunud sajandil oli jaanipäeval tavaks käia saunas ja surnuaias. Õhtul süüdati aasta olulisim tuli – jaanituli. Jaanituld tehakse tänapäevalgi, see tava on viimase saja aastaga üsna vähe muutunud.

20. sajandi keskpaiku tehti Eestis piirkonniti tuld eri viisidel. Nii oli siin Lääne-Eestis ja saartel tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud leedutuleks. Ida-Eestis oli seevastu levinud slaavi komme üle tule hüpata ja Lõuna-Eestis balti kommete järgi ehtida lehmi pärgadega.

Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik.

Jaanilaupäeval kaunistati kodud ja lõkkeplatsid kaskedega, nii nagu tehti suvistepühade ajalgi. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kaski nimetati jaanikaskedeks. Noormehed aga viisid oma väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol: see näitas, et neiu oli tähelepandav.

Jaanitule juures on sajandeid tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Varasemail aegadel kuulusid jaanitule juurde maadlus, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad.

Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagiste küla- ja mõisajaanituledega.

Jaaniöös on maagiat

Jaanipäeva juurde kuulub hulk maagilisi ja romantilisi ettevõtmisi. Üks neist on sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõis on kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Kombekohaselt tuli sõnajalaõit otsida metsast üksinda. Seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda kõige koledamaistki olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega hüüdele vastata. Leitud õis tuli metsast kohe välja viia.

20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes tulevast kallimat.

Jaanitoidud olid teistsugused

Praegusest ajast erinevalt, kui jaanipäev ei möödu ilma šašlõkita, söödi vanasti hoopis teisiti. Jaanitoitudeks olid sõir, kohupiimakorbid ja piimatoidud. Jaanipäeva hulka kuulus ka jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.

Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, mitmesugused mängud koos asjaomaste lauludega, tants ja pillimäng. Jaanilaupäeva öösel on aegu sõidetud paadiga, põletatud selles tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

Jaanilaulud kuuluvad jaanipäeva kombestikku ja neid lauldi tule juures. Jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud, enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest ja tule tegemise tähtsusest. Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu pesti kastega nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi – talurahva nuhtlust – ja aitama olla terve.

Paljud rahvad, nende hulgas eestlased on seostanud jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz