Briti üldvalimised ei ole inimesi veel päriselt kaasa tõmmanud. Opositsiooniparteides valitseb segadus ning Theresa May konservatiividel on suur edumaa.
Eluaegse liberaaldemokraadina (panin toonase Liberaalse Partei jaoks oma esimese postri üles 1974. aasta veebruaris 11-aastaselt) ei ole ma kiretu vaatleja, eriti selles osas, mis puudutab mu enda erakonda. Suurbritannia ainus tsentristlik ja Euroopa-meelne partei on valimiskampaania alguses oma potentsiaalse eelise käest lasknud, takerdudes küsimustele, kas parteijuht Tim Farron – vaga kristlane – usub, et samasooliste seks on patt.
Järgmise kuue nädala jooksul see kahtlemata muutub. Vähesed kahtlevad, et liberaaldemokraadid võidavad tagasi mõned neist 50 saadikukohast, mille nad 2015. aasta valimistel kaotasid. Tähtsam küsimus on siiski see, kas sellel on tähtsust.
Võib juhtuda, et kampaaniaprohmakate, valimisosaluse variatsioonide, Brexitiga seotud pahameele, liberaaldemokraatide kosumise ning üllatavalt vastupidava Tööpartei häältesaagi kombinatsioon võib viia parlamendini, kus pole enamust ühelgi jõul. See maksaks proua Mayle peaministrikoha ja võiks viia koalitsiooni- või vähemusvalitsuse moodustamiseni, mis saaks peatada libisemise Brexiti suunas.
Selle teostumise šansid on väikesed – ehk 15 protsenti (kihlveoportaalid annavad selge enamuseta parlamendi tõenäosuseks 5/1 ja 10/1). Arvestades, kui katastroofiliseks minu hinnangul Brexit kujuneb nii minu riigi kui Euroopa jaoks, leian, et iga võimalus on väärt sellest kinni haaramist.
Ma mäletan 1980. alguse väikseid ja haledaid Nõukogude-vastaseid meeleavaldusi poliitiliste vabaduste toetuseks Poolas ja Balti riikide iseseisvuse nimel. Kui keegi oleks pakkunud toona 10-protsendist võimalust, et mõni vangistatud rahvas ühineb 20 aasta jooksul NATO-ga, oleks me rõõmu tundnud. Väike šanss on parem kui võimaluste puudumine ning ainuüksi valimiste toimumise fakt annab alust lootuseks.
Proua May saab 8. juunil endale suure tõenäosusega enamuse. Aga kui suure? Tõeline suurvõit annaks talle tugeva mandaadi mitte EL-i vastu, vaid oma erakonna käremeelse tiiva ning hullunud Euroopa-vastaste tabloidide ette võtmiseks teemadel, nagu Euroopa Liidu kodanike õigused, Euroopa Liidu Kohtu tulevane roll ning Suurbritannia lahkumisarve suurus. Lühidalt, mida suurem on proua May võit, seda pehmem on tõenäoline Brexit.
Teine suur küsimus on, kas Tööpartei langus oma ebakompetentse vasakpoolse juhi Jeremy Corbyni eestvedamisel jõuab lõpp-punkti. Vastus sellele on kaheosaline: kui suur on partei lüüasaamine ja kuidas erakond sellele reageerib. Briti valimissüsteem tagab, et Tööpartei parlamendirühm alamkojas ei vähene ilmselt alla 100 saadikukoha. Samas on täiesti võimalik, et liberaaldemokraadid võivad koguda neist napilt rohkem hääli – näiteks 20 protsenti 18 vastu. Kui selline kaotus ei lõdvenda vasakpoolsete haaret Tööpartei üle, hakkavad paljud Briti vasaktsentristid ilmselt mujale vaatama.
Suurbritannia sõprade ja liitlaste jaoks kujuneb see kõik ilmselt süngeks vaatamiseks. Ajal, mil maailm vajab vastutustundlikku, kogenud ja kaalukat juhtriiki rohkem kui kunagi varem, poosetab Suurbritannia tagaplaanil. Kui me liigume Brexitiga edasi koos tohutute praktiliste raskustega, mis sellega kaasnevad – mida valitsus endiselt pea täielikult ignoreerib – imeb see endasse kogu meie energia vähemalt järgmiseks kaheks aastaks. Kui me püüame kaootilise ja üllatava valimistulemuse järel sellest taganeda, seisavad ees arvestatavad sisemised erimeelsused ja takistused.
Ajal, kui Washingtonist kiirgab ebakindlust, on lääne juhikoht soovijaile saadaval. Loodame, et Emmanuel Macron ja Angela Merkel on ülesannete kõrgusel. Meie ei ole.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.