0

Edward Lucas: kuidas toime tulla libauudistega

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Edward Lucas, kolumnist.

Libauudistega toime tulemine on sama keeruline kui nende defineerimine. Kui peavoolu uudisteväljaanded avaldavad horoskoope ja võtavad tõsiselt homoöpaatiat, on raske öelda, et keelustada tuleks Kremli-meelsed seisukohavõtud, mida toetavad väljamõeldud faktid ja moonutatud väited. Nii nagu vabad valimised tähendavad seda, et mõnikord tuleb leppida kaotusega, on vastikute või ekslike vaadetega hakkama saamine osa elust vabas ühiskonnas, kirjutab tuntud ajakirjanik ja autor Edward  Lucas (pildil).

Edward LucasNeil, kes muretsevad Venemaa inforünnakute pärast Lääne vastu, on mõistlikum võtta sõnumite asemel luubi alla nende edastajad. Võtame näiteks veebikülje CGS Monitor. Pealiskaudsel vaatlemisel näib olevat tegemist huvitava allikaga. See kuulutab usutavat missiooni – analüüsida USA välispoliitikat kujundavate arvamuste spektrit, avaldab tõsiseltvõetavate ekspertide kirjutisi ja mitmekülgset materjali.

Tegelikult on tegemist pahatahtliku pettusega. Mõttekoja Atlandi Nõukogu (Atlantic Council) Kiievis asuv ekspert Brian Mefford avastas end CGS-i ekspertide nimekirjast ilma, et oleks sellest teadnud või enda sinna lisamiseks loa andnud. Ta esitas kaebuse ainsale veebiküljel asuvale kontaktile – e-kirja aadressile. Vastust ta ei saanud. Teised veebiküljel ekspertidena välja toodud isikud langesid nagu temagi inimröövi ohvriks küberruumis.

Materjal, mida CGS Monitor avaldab, on osaliselt varastatud ning osaliselt teadlikult segaseks tehtud. Tegelikke eksperte on pandud tekstide autoriks, mida nad ei ole kirjutanud.

Härra Mefford usub – ja mina olen temaga nõus – et tegemist on Kremli propagandaoperatsiooniga, mille laiem eesmärk on kujutada Läänt kahepalgelise, manduva ja ähvardavana. Originaaltekstis sisalduv keelekasutus on täis paljastavaid vigu, mis on tüüpilised hea, aga mitte täiusliku inglise keele oskusega venelastele.

CGS Monitor on väga sarnane teistele veebilehtedele. 2006. aastal uurisin midagi, mis nimetas end Demokraatlike Institutsioonide ja Riikliku Suveräänsuse Rahvusvaheliseks Nõukoguks (International Council for Democratic Institutions and State Sovereignty – ICDSS). See, väidetavalt Washingtonis asuv mõttekoda, propageeris Moldova separatistliku piirkonna, Venemaa toetusega Transnistria üritust. ICDSS varastas samamoodi tegelike ekspertide nimesid ja omistas neile meelevaldselt artikleid, mida esitas lihvitud ja pealiskaudselt veenval moel.

Seda tegi ka (praeguseks kadunud) "Tiraspol Times", Transnistria pealinnas väidetavalt avaldatav ajaleht. Peale oma uhke veebilehe (taas kord kombinatsioon propagandast, võltsimisest ja vargusest) ei olnud seda muus osas tegelikult olemas.

Kümme aastat hiljem on selliseid veebikülgi ohtralt. Suur osa materjalist, mille Vene häkkerid Demokraatlikult Parteilt varastasid, avaldas DCLeaks, veebileht, mis kasutas internetile omast anonüümsust oma päritolu varjamiseks. Kuidas peaks tavaline veebikasutaja teadma, et sellised väljaanded on võltsid?

Üks võimalus on kontrollida, kas esitatud kontaktandmed on päriselt olemas. Aadress, telefoninumber ja sisu eest vastutavate inimeste nimeline väljatoomine on tõendid hea usu olemasolu kohta (ning mõnedes riikides õiguslikult kohustuslikud). Nende puudumine on kindel märk pahandusest.

Teine võimalus ehtsust kontrollida on uurida, kas interneti registreerimisandmed – mida saab näha otsingumootorisse "kes on …" trükkides – on avalikud ja päriselt olemas. Need, kes ihkavad privaatsust, on teretulnud varjama end anonüümsuse loori taha, peites oma tegelikud nimed ja aadressid, ja makstes raha veebi pääsemise ja seal viibimise eest. Samas ei saa nad oodata, et neid koheldaks sama usaldusväärsetena kui neid, kes soovivad tegutseda avalikult.

Tõsiseim proovikivi puudutab seda, kuidas veebileht käitub eksimuste korral. Igasugune ajakirjandus, avaldamine ja poliitikakujundamine hõlmab paraku aeg-ajalt faktivigu. Küsimus on selles, kuidas nende esinemisel käitutakse. Kas esitatakse vabandusi, tehakse parandusi ja jagatakse selgitusi? Kirjad vastuväidete ja kaebustega? Hea praktika võib varieeruda, ent kui midagi sellist ei pakuta, on see ilmne märk pahatahtlikkusest ja väärinformatsioonist.

Kirjutage näiteks RT, Kremli peamise ingliskeelse propagandaväljaande, veebilehel otsingusse sõna "vabandus" või "parandus" ja te ei leia mingeid vihjeid (ehkki mul õnnestus päevavalgele tuua üks, 2012. aastal taserite tootjale esitatud vabandus). Samuti puudub võimalus kaebust esitada. BBC veebilehel on lehekülg, kus antakse üksikasjalik ülevaade kümnetest kaebustest ja sellest, kuidas nendega tegeletakse.

Tähtsaim küsimus seisneb selles, kuidas neid kontrollmeetodeid rakendada. Enamik inimesi hangib infot Google´is, Twitteris ja Facebookis leitud lehekülgedelt. Sageli pole neil aega jääda mingile veebilehele piisavalt kauaks selle usaldusväärsuse välja selgitamiseks.

Seetõttu peaks vastutus meie infohügieeni eest lasuma suurtel tehnoloogiafirmadel. Need teevad juba praegu head tööd, tüürides meid eemale veebikülgedelt, mis võivad nakatada meie arvuteid pahavaraga. Näiteks Google´i veebibrauser Chrome lööb teie ekraanile suure punase teatise "Teid ähvardab veebikelmus", kui vajutada veebiaadressile, mis võib üritada varastada teie kasutajanime ja salasõna.

Need firmad on mõistnud ka toimetuse poliitikat puudutavate valikute ja moraaliotsuste möödapääsmatust. Kui guugeldada "kuidas sooritada enesetappu", ei kuvata teile esmalt pikka nimekirja meetoditest, vaid samariitlaste telefoninumber. "Kas holokaust toimus?" ei anna teile enam esimeses järjekorras ligipääsu neonatsist müüdilevitajale. Kui otsida "tasuta lapspornot", näete lugusid inimeste vahistamisest ja vangistamisest laste seksuaalset ärakasutamist sisaldava materjali jagamise eest.

Me peame need lähenemised kokku panema. Google ja teised kompaniid peaksid rakendama veebilehekülgedele automaatselt neid kolme kontrollmeetodit ja hoiatama kasutajaid, kui nad üritavad selliseid lehekülgi külastada. See ei ole tsensuur: igaüks, kes tahab, võib endiselt külastada veebilehte CGS Global, aga nad teevad seda teadmises, et seda ei ole päris maailmas olemas, see varjab oma päritolu, ei vabanda kunagi oma vigade eest ega paranda neid.

Me ei saa ega tohiks takistada inimesi soovi korral libauudiseid lugemast, aga me saame neid hoiatada rämpsu eest, mida nad tarbivad.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz