Juhtkiri: poolteist miljonit eurot puhast võitu

Viimastel nädalatel on ajalehes varasemast tihedamini teateid veetorustike remondist ja veekatkestustest. Kohati mõjutab see isegi liiklust. Eks või see mõne tundlikuma natuuri panna kiruma, kuidas see veevärk ükskord valmis ei saa. Mis seal enam ehitada on? Enamik linnarahvast tõenäoliselt isegi ei teadvusta, et käib suur veevärgi uuendamine. Aga tegelikult peaks iga Haapsalu maksumaksja rõõmust hõiskama, kui linnas uus plasttoru maa sisse pannakse, sest see töö tehakse enamasti Euroopa Liidu raha eest.

1990. aastatel oli eesrindlik Haapsalu linn üks esimesi omavalitsusi Eestis, kes tegi endale moodsa reoveepuhasti. Selleks tuli tolle aja mõistes võtta hiigellaen, mis kergitas siinse veehinna suhteliselt kalliks ja sisult tuli linnaelanikel tagasi maksta.

Juba veidi enne aastatuhandevahetust lasti otse Haapsalu linna keskel, holmidel, oma reovesi merre või viiki. Kanalisatsiooni polnud paljudel majadel, isegi vesi tuli käe otsas linna avalikest kaevudest tuppa tarida. Kui siis vesi ja kanalisatsioon puumajade piirkondadesse veeti, seati sealsed elanikud sundseisu. Kaevud suleti, veevärgiga ühinemine oli kohustuslik ja eriti pensionäridele päris kallis.

Nüüd oli Haapsalu Veevärgi projekt esimene, mis sellest meetmest Euroopa Liidu raha sai. Näiteks Pärnu taotles seda raha samuti, lubades maksta suurema omaosaluse, ent ei saanud.

Projekti käigus rekonstrueeritakse Haapsalus ja selle ümbruses kahe miljoni euro eest torustikku ja veepuhastusseadmeid. Sellest ligi poolteist miljonit eurot annab Euroopa Liit. See on raha, mille oleks haapsallased ja Uuemõisa veetarbijad muidu pidanud lähiaastatel ise omast taskust kinni maksma.

Haapsalul on viimastel aastatel ette näidata uhkeid elukeskkonda parandavaid saavutusi. Veevärgi uuendamine läheb samasse ritta näiteks Krahviaia ja tänavavalgustuse uuendamisega. Nüüd jääb vaid unistada, et teed ka lõpuks korda saaks.