1

Loomaarsti märkmed: tormav jaanuar

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann Mari Anupõld (2)

Ann Mari Anupõld. Arhiiv

Kuigi aasta alguses on alati võrdlemisi kiire, on tänavune aasta mind erakordse hoo ja värvikirevusega üllatanud. Patsiente on olnud palju, nii keerulisi kui ka lihtsaid juhtumeid, karvaseid ja sulelisi, väikesi ja suuri. Olen tööd teinud õues ja kliinikus, laua all ja laua peal, laudas, karjamaal, lumehanges, porilombis, nii valges kui ka pimedas. (Ma pole siiamaani suutnud leida mõnd tõesti mugavat, head ja vastupidavat pealampi. Katsetused siiski jätkuvad.) Kuigi aasta sees mind säärane asjade käik sugugi ei üllataks, siis paari jaanuarinädala kohta on seda uhkesti.

Üks vingemaid patsiente oli kahtlemata suur ja süsimust Brahma kana, kes tuli mulle oma paistes jalaliigest näitama. Esimesel visiidil oli ta laual veel üsna vagusi. Suutmata oma haigele jalale toetada, oli tal tasakaalu hoida raske, rääkimata siis suuremaist õhulendudest. Tema uurimiseks ja ravimiseks pani omanik kana lihtsalt pikali. Nii nagu ta pandi, nii ta ka jäi. Tõeline hüpnoos, ja mina sain rahulikult tema kallal toimetada. Mõelda vaid, kui selline asi õnnestuks ka kassidega või mõne 50kilose lõriseva Tiibeti mastifiga. 
Teisel korral oli proua kana juba ilmselgelt erksam. Tähtsa pilguga seisis ta keset vastuvõturuumi lauda ja ajas siis korraga, tsahh!, tiivad laiali. Iga merikotkas oleks sel hetkel tundunud tema kõrval varblane. Kanast lendu tõusnud udusulgi leidsin kliiniku kappide alt veel mitu nädalat hiljemgi.

Kuigi meie ilmastik pole justkui enam üldse nii väga põhjamaine ega karge, suudavad mõned lihaveised igal aastal ja ka lambad just otsustaval hetkel oma vasikad või talled pressida ilmavalgele kõige suuremate miinuskraadidega. Paraku jooksevad paljudes lehmakarjades aasta ringi pullid kaasa ja nii on täiesti arusaamatu, kes mis hetkel poolduma hakkab. Närvikavale tunduvalt säästlikum ja aretuse kohapealt mõistlikum oleks pulle hoolega valida ja nende paaritusaeg karjas täpselt kindlaks määrata. Täpsest planeerimisest hoolimata juhtub muidugi aeg-ajalt ka „õnnetusi” ja see on täiesti arusaadav. Kui aga loomaomanikul puudub vasikate soojendamiseks vajalik laut või ulualune, on ka loomaarstil keeruline asja maagiliselt lahendada. Nii juhtub, et mind kutsutakse teinekord vasikate juurde, kel on juba saba ja kõrvad külmunud ning kehatemperatuur alla kriitilise miinimumi. Hetk, mil pole parimal tahtmisel enam võimalik mitte kuidagi aidata. 

Teinekord aga läheb hoopis vastupidi. Nii kutsuti mind hiljuti õhtul üht vasikat vaatama, kes olevat loid ja kehva söömaga. Jalutasime siis pimedas mööda jäätunud karjamaad selle ühe kindla võsa juurde, kus vasikas end väidetavalt peita tavatseb. Kohapeale jõudes avastas talunik aga mõningase rõõmuga, et ennäe, vasikat ei olegi enam! Järelikult tunneb loomake end juba tunduvalt paremini ja on iseseisvalt söögiotsinguile lahkunud.

Talvisel ajal on juba tavaks saanud, et minu kodu vallutab delegatsioon Luksemburgi kodanikke. Ka sel aastal ei pääsenud ma neist. Tavalistes kodudes on külaliste saabudes üldiselt ikka laud kaetud, kõik ettevalmistused õigel ajal tehtud ja pererahvas lahkelt ootamas. Mis aga juhtub, kui pererahvast on ainult üks ja seegi on ootamatute tööde küüsis visklev loomaarst, kelle nõrkuseks on põnevad väljakutsed ja suutmatus „ei” öelda? Juhtub see, mis juhtuma peab. Valmistub rohkem külaline kui võõrustaja. Eks ikka selleks, et tuleb huvitav, kui mitte väga klassikaline vaheaeg. Aga kui arvestada, et igasugused aktiiv- ja ekstreempuhkused on hullupööra moekad asjad, peaksid nad mulle tänulikudki olema.

Õnneks olid sel korral külalisteks viis endist klassikaaslast, kellele on ammugi selge, et ega see nende Eesti sõbrants teegi kunagi asju nii, nagu nad seda teistelt inimestelt ootaksid. Lennujaamas vastas olek? Ei. Aga kuna nad viiekesi saabusid, oli rendiauto täiesti õigustatud valik. Jõudsin neile vähemasti aadressi saata, kuhu nad tulema pidid, ja ka võti ootas mati all. Valgustatud ja soe ootav külalismaja? Muidugi mitte. Mina olin Riias väga põneval veterinaarsel konverentsil ja jõudsin koju alles mitu tundi pärast külalisi. Peeglile olin jätnud juhised loomade söötmiseks ja ahjukütmiseks ning külmkappi olin jõudnud mingil hetkel toota suure potitäie seljankat. 
Plaanilised ekskursioonid kultuursetesse paikadesse? Nii nagu jumal juhatas ja töö lubas. Rabaretkele ja hobustega sõitma jõudsin ma küll. Haapsalut saatsin ma nad omal käel avastama ja Tallinnas liikudes pidasin pika telefonikonverentsi. Vaba käega torkasin külalistele kätte linna tutvustava ingliskeelse raamatu ja lonkisin väikese vahemaaga nende sabas. Reisi lõppedes olid kõik segadustest hoolimata väsinud, kuid rõõmsameelsed, ja karta võib, et järgmisel aastal kohtan ma neid siin taas.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
viira
viira

Tuhat tänu! Mõnus lugemine.

wpDiscuz