Galerii: Haapsalu tänavakunstnik Lex Zooz ei mahu galeriiseinte vahele

Poolteist aastat tagasi Haapsallu kolinud noor eesti–vene kunstnik Lex Zooz maalis suvi otsa tehasevaremeis, sest linna teda ei lubatud.

Peterburis monumentaalmaali õppinud Lex Zooz ütleb end Haapsaluga olevat seotud nii kaua, kui ta vähegi mäletab. Haapsalus ja Paliveres vanaema-vanaisa juures on ta veetnud kogu oma varase lapsepõlve ja koolivaheajad. „Juba siis meeldis mulle Haapsalus rohkem kui Tallinnas,” tunnistab Lex Zooz. Haapsalus oli põnevam, vabadust oli rohkem, rohi rohelisem ja taevas sinisem. Pärast kuut aastat õpinguid metropolis kolis Lex Zooz päriselt Haapsallu. Esialgu ei juhtunud midagi. Kuni mullu oktoobris hakkas levima kuuldus, et Krimmi holmil, grafitiparadiisis, on keegi järjekordne niinimetatud kunstnik maalimas käinud. Aga ei olnudki niinimetatud kunstnik. Oli Venemaal ja Norras kirikuid, kloostreid ja teatreid restaureerinud ja maalingutega katnud Lex Zooz.

Nüüdseks on holmi maalingute fotod jõudnud Euroopa ja Kanada kunstikataloogidesse. Need elavad kunstimaailmas oma igavest virtuaalelu, sõltumata sellest, et maalingud ise on teel kaduvikku – holmil käib juba mõnda aega kibe lammutustöö. Kui keegi tahab töid näha, neid, mis on praegu veel alles, siis mingu holmile vaatama. Seda muidugi täiesti omal riisikol, sest sissepääsu valvab kahemeetrine raudvarbadest aed. Holmile minek on ohtlik ja rangelt keelatud.

Kui nüüd mõni arvab, et Lex Zooz läkski sinna maalima just tolle keelatuse pärast, nagu grafitikunstnikel kombeks, siis ta eksib. Ei, Lex Zooz võttis vanaisa redeli ja veetis holmil ühtekokku paarsada tundi seinu maalides sellepärast, et linnas talle maalimisluba ei antud. Lex Zooz pildistas üles mõned Haapsalu majaseinad ja tegi kavandid. Nendega ametnike jutule läinud, tuli ta linnavalitsuse trepist alla tükk maad rumalamana, kui ta sinna läks. Venemaa kunstimetropolis seinu maalingutega katnud kunstnikule öeldi, et too peaks oma oskusi täiustama, ja ehk siis, kui see on tehtud, tagasi tulema. Ja siiski pole kindel, et raha jätkub. Kuigi raha ta, olgu öeldud, ei küsinud – palus vaid paari seina, et katsetada. „Mõtlesin, et kui ma siin juba elan, siis võiksin ju linna pisut ilusamaks teha,” ütleb Lex Zooz tagantjärele. Häbelikult.

Ühe maja kallale Haapsalus on teda siiski lubatud, aga see oli eratellimus. Eratellimused ongi suuresti see, mis monumentaalmaalikunstnikule leiva lauale toovad. Monumentaalmaalikunstniku elu 21. sajandi Eestis või Venemaal pole meelakkumine. Monumentaalmaali, muide, läks Lex Zooz õppima kahel põhjusel – esiteks andsid just need õpingud Peterburi riiklikus tööstuskunsti akadeemias väga tugeva akadeemilise põhja. Teiseks oli monumetaalmaali eriala see, mis tõotas ka tööd ja leiba veel 2000. aastate alguses. Paraku ajad ja moed muutuvad. Kunagises Nõukogude Liidus ja Venemaal, aga ka Eestis au sees olnud monumentaalmaali traditsioon punnis ajale ja moele küll pikalt vastu, aga praeguseks pole sellest alles jäänud isegi mitte riismeid. Pole riiklikke tellimusi, pole midagi. Küsimusele, mis leiva lauale toob, vastab Lex Zoox, et leiba on vähe. Novembris kattis ta seestpoolt maalingutega ühe ärimehe maja seinad Doni-äärses Rostovis. Mõned kuud on muretud. Iseenesest on töö kallis. Monumentaalmaali hinnad algavad mõnesajast ja lõpevad mitmekümne tuhande euroga.

Kunstnikke Lex Zoozi suguvõsas peale tema ei ole. Vanaisa oli kuldsete kätega autoremondilukksepp, ema on lasteaiaõpetaja. Lex Zooz aga hakkas joonistama niipea, kui oskas pliiatsi kätte võtta. Et laps muud ei teinud, kui joonistas, panid ema-isa ta kunstikooli. Hommikul läks ta tavakooli, pärast koolipäeva lõppu kunstikooli, ja nii kuus aastat jutti. „Päris pingeline oli, aga õppisin korralikult joonistama,” ütleb Lex Zooz. Nii juhtuski, et Tallinna ülikoolis esimese kursuse ära lõpetanud, tundis Lex Zooz, et tal pole enam midagi õppida. Ka tagantjärele polnud see noore tühikargaja ennasttäis olek. Oli tõsi. Nooruk pühkis Tallinna tolmu jalgadelt, et astuda Peterburi kunstiakadeemiasse. Eksamiteks valmistus ta terve suve, iga päev. Pärast esimest sõelumist Peterburis oli konkurss 50 inimest kohale. 13 võeti vastu. Tase oli nii kõrge, et Lex Zooz arvas: läheb eksamitele, läheb, aga sisse ei saa. Eluilmaski ei saa. Sisse ta sai, aga oli pingereas viimane. „Seal olin ma kõige viletsam,” ütleb Lex Zooz. Läks kolm aastat, enne kui ta teistega samale tasemele jõudis. Järgmised kolm aastat kulus, et jõuda kursuse paremate hulka.

See, mis jõuda aitas, oli töökus. „Mõned väga andekad arvasid, et nad on valmis. Mina töötasin ja uurisin, õppisin,” ütleb Lex Zooz. Pärast lõpetamist koliski ta Haapsallu. „Peterburi – võib-olla sobib see neile, kes on seal sündinud… Minu jaoks on ta liiga suur, ka Tallinn on liiga suur,” ütleb Lex Zooz.

Haapsalu on paras, Haapsalut kiidavad ka tema Peterburi-sõbrad, aga ta annab endale aru, et ainult Haapsalus töötada ta ei saa. Järgmised kolm aastat peaks andma tööd ja leiba Tartu linn, kus hakatakse maju, sh hruštšovkasid suurprojekti korras korda tegema ja maalingutega katma. Konkursil osalenud kolmesajast kunstnikust valiti välja kolmkümmend, sh Lex Zooz. Edaspidi aga tuleb kahtlemata ka piiri taha vaadata. Selles mõttes on monumentaalkunstniku elu nutune: kujutage ette, et te olete kunstnik, aga teil pole lõuendit. Te ei saa seda kuskilt osta, te peate selle endale välja rääkima, sadade ametivendadega konkureerima, et lõuendit, s.t seina saada. Ja ka siis pole kindel, kas kaubaks läheb. Kui lihtsalt maalikunstnik on oma loomingus vaba – teeb, mida tahab –, siis monumentaalmaalikunstnik ei ole. „Vastutus on palju suurem,” ütleb Lex Zooz. Galeriiseinte vahel võib eksponeerida mida iganes. Kui vaataja ei taha, siis astub ta uksest välja. Või ei astu ta sissegi. Kunsti linnaruumis aga ei saa vältida. See lihtsalt on seal. Tuleb arvestada inimestega, tuleb arvestada valguse ja aastaaegade vaheldumisega, hoone enda ja seinaga, ümbritseva ruumiga. Tuhat asja.

Eratellimuse vastu võtnud monumentaalmaalikunstnik seisab sageli dilemma ees nagu arhitekt: tellimus on, aga tellijal on oma arusaam sellest, missugune peab olema maja või maaling. See arusaam ei pruugi kunstniku visiooniga üldse kokku minna, see võib olla lausa vastuvõetamatu. „Sa pakud kõik, mis sul on, kõik, mis sa oled õppinud, ja lõpuks on ikka nii, et parem ära tee üldse,” ütleb Lex Zooz. Siis tulebki valida: kas projekteerida kolemaja või maalida kolesein või tellimus ära öelda. Nagu arhitektide seas, on ka kunstnike seas ühtesid ja teisi. Halvaks panna ei saa kedagi, aga Lex Zooz on see, kes jääb endale kindlaks, hoiab oma suunda ja stiili ja läheb pigem varemetesse, kus keegi töö eest ei maksa, veel enam – pole kindel, kas keegi maalinguid üldse näebki, sest varemetesse pääs oli tõkestatud ja sinna minek keelatud juba enne seda, kui algasid lammutustööd. Lex Zooz ei arvanudki, et keegi sinna tema loodut vaatama tuleb, aga tuldi. Lex Zooz on mõelnud, et ehk läkski lammutamine lahti sellepärast, et maalingud äratasid tähelepanu ja ohtlikku piirkonda sattus rohkem rahvast.

Holmi grafitiparadiisi leidis Lex Zooz aga nii, et sai teada: holmil käis kätt harjutamas ka mainekaid Poola, Eesti jt kunstnikke. „Seal on väga tugevaid asju,” ütleb Lex Zooz. Nii suunduski ta, vanaisa redel kaenlas, holmile ja maalis seal terve suve, pikad päevad, kuni valgust jätkus, ja oli õnnelik. Õnnelik oli ka vanaisa. „Ega ta suurt aru saanud, mis ma seal teen, aga tal oli hea meel, et poiss üldse midagi teeb,” ütleb Lex Zooz. Eriti hea meel oli vanaisal siis, kui poiss tõi vastu sügist redeli tagasi. „Vanaisa oli kindel, et ma olen redeli ära kaotanud,” ütleb Lex Zooz.

Grafitikunstnikuks grafitiparadiisis terve suve veetnud ja seal poolsalaja seinu maalinud Lex Zooz ennast ei pea, see, millega ta sel tegeles, on pigem street art – tänavakunst. Pihusti asemel töötab tänavakunstnik pintsli ja rulliga ning kasutab fassaadivärve. Street art’i nagu grafiti ja muidugi üldse kunsti puhul on tähtis sõnum, aga tänavakunstis edastab selle maaling ise, mitte tekst nagu grafitis. „Grafitit on head ja on kehva,” ütleb Lex Zooz.

Grafiti nagu üldse kunst on sageli provokatsioon, sest kunstnikud mõtlevad tihti iseenda peale rohkem kui kunsti peale. Provokatsioon äratab tähelepanu, on kiire ja mõjus. Lex Zoozi jaoks aga on kunstis tähtis ilu. „Ilu luua on palju keerulisem kui provotseerida,” ütleb Lex Zooz. Aga ilu on kestvam. See, mis täna mõjub provokatsioonina, homme enam ei mõju, aga ilu kestab. See, mis on ilus täna, on ilus ka homme ja saja aasta pärast. Provokatsioon väsitab ja kurnab. Ilu laeb. Lex Zoozi holmi maalingud on ilusad, aga sõnum tõsine: hoidke maailma, ärge mürgitage seda. Selle väljendamiseks maaliski Lex Zooz holmil seintele muteerunud kalu ja meretaimi, kauneid, aga mürgiseid.

Lex Zooz on pseudonüüm. Kunstnikunimi. Oma pärisnime Lex Zooz ära trükkida ei luba, nagu ta ei luba ka ennast pildistada nii, et nägu on näha. Selles mõttes hoiab Lex Zooz inimese ja kunstniku endas lahus. Ta ei taha, et vaatajad seostaksid tema isikut tema kunstiga. „Ma tahan, et kõneleks puhas kunst. Kui teatakse mu nägu ja seda, kuidas ma olen ja kõnelen, hakkab see tahes-tahtmata mõjutama,” ütleb Lex Zooz. Kunst, kui ta üldse on kunst, olgu ilus ja puhas. Isegi grafiti. Isegi tänavakunst.

PS. Viimase töö lammutatavale holmile tegi Lex Zooz kaks nädalat tagasi. See on üks osa rahvusvahelisest (endiste liiduvabariikide maade) projektist, mis uurib aega, seda, kuidas eri ajad segunevad ja üksteist katavad. Endistes liiduvabariikides asuvad maalingud/kunstiobjektid võetakse videosse, nii et Lex Zoozil polegi eriti kahju, et holmil kõik maha lammutatakse. Tegelikult on ta ju sellega arvestanud.

Lex Zooz

* Sündinud 1986 Haapsalus.

* Lõpetanud Tallinna Linnamäe vene lütseumi.

* Õppinud kunsti rakenduskunsti erakoolis Tallinnas, Tallinna ülikoolis (kunstiõpetus) ja Peterburi riiklikus tööstuskunsti akadeemias (monumentaalmaal).

* Näitustel 2003. aastast Tallinnas, Peterburis jm Venemaal.

* Peterburis rahvusvahelise kunsti biennaali diplom – parim noor emailikunstnik 2012

* Restaureerinud ja maalingutega katnud hooneid, sh kirikuid ja kloostreid Ukrainas, Venemaal, sh Peterburis, Doni-äärses Rostovis, Ferapontovos, Norras Bergenis.

Sirla, Tartu tänavakunstifestivali 2016 peakorraldaja

Avastasime Lex Zooxi tööd internetist ja kohe panime talle silma peale. 2016 osales Lex Zooz tänavakunstifestivalil, tutvus teiste kunstnikega. See on hämmastav, et nii väikeses linnas nagu Haapsalu alustas ja tegutsebki tänavakunstnik. Tartus on meid palju, siin on teiste najal lihtsam midagi ette võtta. Kuskil üksi nullist alustada on väga raske.

On hämmastav, kui kiiresti ja palju on Lex Zooz viimase aastaga arenenud. Krimmi holmil olevad maalingud on väga lahedad. Just see, et ta ei eksponeeri oma loomingut kusagil valgete galeriiseinte vahel, vaid looduses.

Kadri Lind, Tartu tänavakunsti festivali 2016 kuraator

Lex Zoozi avastamine tekitas minus aastake tagasi suurt elevust, sest uusi tänavakunstnikke kerkib Eestis esile harva. Eriti harva kerkib esile selliseid nagu Lex Zooz, kes on selgelt välja arendanud oma isikliku ja väga omanäolise käekirja. Ta eelistab akrüüli aerosoolvärvile ning kasutab valdavalt õrna koloriiti, nt „Remarque’i muusa”, mistõttu ei ole teosed keskkonnas dominantsed, vaid sulanduvad ümbrusse orgaaniliselt. Tekib tunne, nagu oleks Lex Zoozi tööd mitte seinale kantud, vaid seinast välja kasvanud. On väga sümpaatne, et Lex Zooz otsustas näituse korraldada vana kalakombinaadi varemetes, sest tänavakunsti puhul on kõige olulisem teose ja seda ümbritseva avaliku ruumi kooskõla, mis võib kergesti galeriis kaduma minna.