Katrin Tiido ja Helen Edasi – väänikute õpiabi

Helen Edasi ja Katrin Tiido. Foto: Arvo Tarmula

Haapsalust alguse saanud ettevõtmine, milles teevad raskustes õpilased koduseid töid koos vabatahtliku täiskasvanud abilisega, päästab lapsed põhikoolist väljakukkumisest.

Vahel on mõne tõsise probleemi lahendus nii ilmselge, et kui see välja pakutakse, võib vaid imestada, miks ei ole selle peale juba ammu tuldud. Nii on ka põhikooli lõpetamisega hädas Läänemaa koolilastega ja vabatahtlike täiskasvanutega, kes neile õppimises appi tulid – MTÜ Hoovõtukeskusega.

Head koolihinded on muidugi igal juhul kasulikud, aga kõige tähtsam on lõpetada edukalt 9. klass. Kes selle kahtedeta läbi saab, võib lubada endale kas või luksust mõnda aega elumerelainetel loksuda. Hiljem, kui mõistus pähe tuleb, võib ikka veel minna kutsekooli või õhtukeskkooli ja saada hinnatud tööinimeseks. Kes aga üheksandat ära ei lõpeta, peab leppima kõige lihtsamate ja kehvemate tööotstega tõenäoliselt pensionini.

Alles mõni aasta tagasi võis Läänemaal jääda põhikool lõpetamata või lõppes see, kahed tunnistusel, kümmekonnal noorel. MTÜ Hoovõtukeskus läks neile appi 2014.

Möödunud nädalal Läänemaa sädeinimesteks kuulutatud Katrin Tiido ja Helen Edasi vedasid kumbki oma vääniku(d) põhikoolist edukalt läbi ja loodavad, et tähelepanu aitab hoovõtukeskusse meelitada uusi vabatahtlikke.

Äge, tahaks ka!

Kui hoovõtukeskuse eestvedaja Leini Vahtras kutsus Haapsalu põhikooli sotsiaaltöötajat Katrin Tiidot vabatahtlikuks, jäi Tiido nõusse vaid tingimusel, et seal hakatakse abistama kõiki tema klassi lapsi. „Mul oli väike käitumisraskustega laste klass, kus oli kolm õpilast.” Nii ka läks. Selle klassi lapsed enam hoovõtukeskuses ei käi, aga juba on Katrin Tiidol kolm uut hoolealust.

Helen Edasi teenib igapäevast leiba Silma looduskeskuses loodusõppe juhendajana. Ta puutub küll koolilastega kokku, aga õpetajatöö see siiski ei ole, sest noori näeb ta vaid korra. Keskusest sai Helen Edasi teada oma vennanaise kaudu, kes aitas keskust käima lükata. „Mul oli kohe: „Oh kui äge! Tahaks ka aidata!”.”

Miks, ei oska ta seletada, aga tunnistab, et enne kui läks ülikooli keskkonnaasjandust õppima, kaalus ka sotsiaaltöö õppimist. Küll võttis kõhedaks mentorikoolitus, kuhu uus vabatahtlik saadeti. „Kõik teised olid sotsiaaltöö taustaga.”
Asjatu hirm, leiab ta nüüd.
Mentoritöö annab nii palju positiivset. „Kõige rohkem ikka see laste rõõm, kui neil midagi hästi läheb.”

Miks peaks aga sotsiaalpedagoog pärast päevatööd veel vabatahtlikuna jändama võõraste lastega? „Mõtlesin isegi täna sellele. Esiteks see meeldib mulle. Kui ma saan kas või ühe lapse ära aidata, kas või ühele toeks olla, on ju hästi tore. Mingil määral kergendab see ka igapäevatööd koolis. Kui oleme kodused tööd koos valmis teinud, siis ei tule järgmist „ühte” koduste tööde eest.” Aga hea tunde annab ka usaldus, mida hoolealustelt vastu saab. „Meie kokkusaamisõhtu on teisipäeval, aga poisid suhtlevad minuga peaaegu iga päev, olgu siis Facebookis või telefonis,” räägib Katrin Tiido.

Hoovõtukeskus läks käima 2014. aasta sügisel.

Loe pikemalt laupäevasest Lääne Elu paberlehest.